ACTA anatoomia - kihiline sibul eestlase laual

Andrus Ansip leidis hiljuti oma esinemisel parlamendis, et ACTAst on räägitud piisavalt, samas aga leidub ka inimesi, kes leiavad, et ACTA teemal pole veel peaaegu midagi jõutud rääkida. Mõlemad seisukohad on ekslikud. Andrus Ansipi seisukohta võib mõista, sest sellel teemal on tõesti olnud rohkem diskussiooni, kui oli näiteks mõni aasta tagasi käibemaksu tõstmise teemal (Aitäh Hannes Astok paralleeli eest Postimehes 13.02). Samas on mõistetav ka ACTA vastaste seisukoht - selle teemal pole jõutud midagi rääkida. Tõesti ACTA-st pole palju räägitud, sest väga palju on räägitud Mart Laari ruumist, piraatlusest, kopeerimisest, Andrus Ansipi seemnetest ja fooliumist ja  Rein Langi täiskuust . ACTA-st kui lepingust iseenesest on sellevõrra vähem olnud juttu, sest fookus on olnud mujal.
Kui vaadelda tasandeid, mis on tekkinud ACTA -st arusaamisel, siis neid on väga mitmeid. See on ilmselt ka põhjus, miks ACTA kütab kirgi enam kui õpetajate palgad või töötukassa juhtimisküsimused. Põhjus peitub ilmselt selles, et igaüks vaatab ACTA küsimusele oma vaatenurgast ja tasandilt. Sisuliselt teeb üks osapool järeldusi elevandi saba kombates ja teine selle kõrvu katsudes. Erinev vaatenurk ja taust teeb väga raskeks ühise seisukoha kujundamise. Tooksin siinkohal ära mõningad esmalt pähe torkavad tasandid ACTA küsimuse käsitlemisel Eestis.

1. ACTA kui teema piraatlusest, vargusest ja võltsimisest
Väga palju on seotud ACTA-t kopeerimise, võltsimise ja piraatlusega. Selle vea on teinud nii poliitikud, kes räägivad ACTA-st kui varaste hirmutajast aga kindlasti leidub ACTA veendunud vastase seas ka neid, kes suhtuvad autoriõigustesse vaatepunktist - kurat küll, kust ma filme siis vaatan tasuta kui ma neid enam tõmmata ei saa. Üks osapool tõlgendab küsimust ainult varguse seisukohalt, ja teine osapool unustab ära asjaolu, et ka autor tahab süüa. Ei saa öelda, et piraatluson alati ja igal tingimusel lubatav, kuid kõiki piraate varasteks tembeldada on ka vale. Kas üksikema, kes laeb internetist lapsele alla Radikaribi linnast rääkiva multifilmi on varas, kuna ta soetas viimase 10 € eest lapsele süüa? Või on varas poliitik, kes kasutab Radikaribi linna tegelasi oma poliitilises blogis ja keeldub neid eemaldamast?

Tekib küsimus  - kas kopeerimine ja piraatlus on vargus, selle tavapärases tähenduses? Millal kopeerimine ja piraatlus muutub varguseks? Millistel tingimustel on kopeerimine lubatav?

2. ACTA kui intellektuaalomandi paradigma muutja
ACTA-vastaliste seas leidub ka neid, kes vaatavad ACTA temaatikat kui intellektuaalomandi paradigma muutuste algatajana. Siiani on peetud justkui normaalseks, et kui sünnikoht asub kuskil Namiibias, Afganistanis või miks mitte Eestis, siis peaksid olema sulle keelatud mõningad sisutooted, teenused ja tooted. Näiteks iTunes, Spotify, iPhone (tuli legaalselt Eestisse müügile alles mitu aastat hiljem). Probleem tekib, et isegi kui inimene oleks valmis selle eest raha maksma, siis see toode või teenus on talle keelatud. Silver Meikar kirjeldab seda  Kuku raadio saates VanamehedKolmandalt (29.01) -  "… põhjuses, mille pärast on piraatlus niipalju levinud on süüdi need samad suurkorporatsioonid, enda poliitikaga. Kasvõi see, et nad on jaganud maailma regioonideks ja öelnud, et kui teie elate seal väikeses kauges Eestis, siis meie teile ei võimalda mingit muusikat või tarkvara, see kehtib ka füüsilistele toodetele." Osaliselt on ACTA-vastaste seas ka neid, kes leiavad et just praegu on õige koht diskusiooniks - kas selline reeglistik on õiglane mõistlik ja kaasaegne.

Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Miks ei tohi Eestis regioonis vaadata samu filme samal ajal mis USA-s või Keenias või Indias? Kas see on õiglane ja mõistlik? Kas selline liigitus aitab millelegi kaasa?

3. ACTA kui intellektuaalomandi paradigma põlistaja
ACTA pooldajate seas on neid, kes leiavad, et mingist paradigma muutusest juttu ei ole.  Erki Mandre väidetest (08.02 ERR-i uudisteportaalile) ja selgitustest tuleb väga selgelt välja, et olemasolev reeglistik on põhimõtteliselt hea. Natuke tuleb olukorda parandada ning mingist uuest paradigmast me ei räägi ACTA puhul. Kui tootja on otsustanud, et mingit sisu näidatakse ainult kindlale piirkonnale, kindlate reeglite alusel siis on see õige ning igasugune alternatiiv teisitimõtlemiseks on vale, sest nemad on ju õiguste omanikud ja kaine mõistusega võttes kui sa omad õigusi võid sa öelda mida nende õigustega teha. Tsitaat E. Mandrelt "ACTA on mõeldud siiski õigusrikkumiste vastu võitlemiseks ja puudutab negatiivses mõttes ikkagi neid isikuid, kes kasutavad internetti selleks, et hankida ebaseaduslikku sisu." Sellelt tasandilt ACTA-t vaatavad kodanikud lähtuvad, et autoriõiguste areng toimub edasi evolutsiooniliselt, nagu seni on toimunud, mitte revolutsiooniliselt.

Selle seisukohalt tekivad küsimused:  Kuidas olemasolevat intellektuaalomandi korda natuke tuunida? Kuidas tootja ja autoriõiguste omaja saaksid juhtida oma äri nii, nagu nad tahavad ja ette näevad oma ärimudelis.

4. ACTA kui sõnavabaduse ja isikuvabaduse piiraja
ACTA-vastaste seas on ka neid, kes tõlgendavad ACTA-t kui ohtu sõnavabadusele ja isikuvabadustele. Selliste vastaste lõkkesse pritsib õli ka asjaolu, et ACTA lepingus on ära toodud viide ACTA komiteele, kellel on õigus tõlgendada ACTA lepingut oma äranägemise järgi.
Kui luuakse mingi komitee, kellel on sellised õigused siis tekib paratamatult küsimus - mis tekib juhul kui ACTA komitee seisukohad lähevad vastuollu kodanike põhiseaduslike õiguste ja kohustustega.  Artur Talvik analüüsib 04.02. EPL-is sõnavabaduse ja laiemalt ka isikuvabaduse probleemistikku.

Tõstatuvad küsimused:  Kas ACTA oma praeguses sõnastuses ja viisil saab piirama inimestevahelist informatsiooni levikut? Millal ja mis tingimustel tohib informatsiooni levikut piirata  ja kas üldse? Mis juhtub, kui ACTA-komitee seisukohad on vastuolus seadusandliku korraga?

5. ACTA kui ülemaailmne vandenõu.
On inimesi, kes kardavad ACTA-t põhimõtteliselt ja ilma sisusse süvenemata. Leping, mis tuleb kusagil kaugelt, on koostatud salaja, mille algdokumente ei avalikustata. Indrek Tarand on viidanud korduvalt 09.03.2010 Euroopa Parlamendi resolutsioonile, kus kritiseeritakse ACTA läbirääkimiste vähest läbipaistvust. Selliseid kahtlusi ei aita lahjendada ka Justiitsministeeriumi esindaja seisukoht kohtumisel Eesti Interneti Kogukonnaga ( kohtumise kokkuvõte 07.02 Kogukond.org lehel ) kus ametnik toob sisse võrdluse Siioni protokollide ja Piibliga. A priori - väga kuri ja salakaval vandenõu.

Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Kui see lepe on nii hea siis, miks tehakse see salaja? Miks tehakse see nii kiiresti? Miks me peame sellega liituma, kui see midagi ei muuda? Kellele seda vaja on?

6. ACTA kui valitsuse (eelkõige ministrid Ansip, Lang aga ka Laar tänu oma äpardusele) ja ametnike solvang rohujuuretasandi liikumisele.
Andrus Ansipi labiilne seemnepurse  Riigikogus esinedes ei tundunud olevat kohapeale avaldus, sest selleni viinud näite oli tal paberil kaasa võtnud (lugedes näite maha). Sellest saab järeldada, et järgnev, oponente ja eestimaalasi alavääristav käitumine oli tal planeeritud juba varasemalt. Küll aga ei osanud ta oodata, et tavapäraste vaatajate asemel vaatab Riigikogu infotunni ettekannet paarkümmend inimest rohkem kui tavaliselt. Eelnevalt oli interneti kogukondades liikunud teave, et Ansip võtab sellel teemal sõna. Need paarkümmend lisavaatajat tundsid ennast väga solvatuna ning panid veerema palli, mida ei saanud enam peatada. Käitumine, mis sobib ühele Eestimaa Kommunistliku Partei esindajale ei ole kindlasti sobilik demokraatliku Eesti Vabariigi täidesaatva võimu kõrgeimale esindajale. Kindlasti on ACTA-vastaste seas neid, kes on leppele vastu võimuesindajate osavõtmatu, asjassepühendamatu ning tolatseva käitumise pärast solvunud:

Küsimused, mis sellele tasandil tekivad:  Kui naeruvääristatakse leppes kahtlejaid või vastaseid, siis kui tõsiselt saab võtta väidet, et see on üks väga õige asi? Millised on eetilised ja esteetilised piirid võimuesindaja käitumisel?

7. ACTA kui internetiõiguste muutja.
Sten Tamkivi küsib oma veebipäevikus:  „Äkki oleks aeg küps Interneti_kasutaja_ õiguste ja kohustuste seaduseks?"  Aga miks mitte - meil on olemas Igaüheõigus, mis sätestab kõigi õigused ja kohustused looduses liikumisel, miks mitte sama sätestada ka digimaailmas liikumisel. ACTA arutelu on toonud nähtavale siiani peidus olnud vajaduse digiilma igaüheõiguse järele. Õiguse kus saaks kirja panna, mida me ootame veebilt ja kuidas on mõistlik käituda internetis. Kuidas vähendada hirmu, et tulevad ootamatud DMCA-d, PIPA-d ,SOPA-d, ACTA-d, TPP-d jne. Reeglid, mis sätestavad igaüheõigusest viibida digiilmas. Sarnasel tasandil analüüsib ka  Linnar Viik oma 11.02 Postimehe arvamuses ACTA poolt tõstatatud küsimusi. Kui tahame olla digimaailmas suured ka vaimult, peame suurelt mõtlema. Suurelt saab mõelda vaid kõiki asjaolusid kaaludes.


Sellel tasandil on tekkinud küsimus:  Millisena näeme digikodaniku õigusi ja ka kohustusi virtuaalkeskkonnas viibides? Millisena me näeme Eesti riigi rolli internetiõiguste kehtestajana või liidrina digimaailmas?

8. ACTA kui digitaalne lõhe valitsuste ja noorte vahel.
Anto Veldre kirjeldab saates Vanamehed Kolmandalt 29.01 olukorda järgnevalt: "Valitsus ei saa aru rahvast, sest nad ei ole kaasa tulnud kaasaegse tehnoloogiaga." Seda fakti iseloomustab hästi Mart Laar, kellel saab ruum otsa Facebookis. ACTA mõistmised ja mittemõistmised on paljuski tingitud ka asjaolust, et ajal, mil üks generatsioon saab aru seosest kasseti ja pliiatsi vahel (pliiatsiga saab kassetti kerida) siis järeltulev põlvkond räägib mitmest samaaegsest identideedist inimesel. Kaks asja, mida omavahel ei saa võrrelda, aga umbes nii on arusaamine ka ACTA-st. Noorem generatsioon nuputab, et mis seos on pliiatsil ja kassetil, samal ajal ei saa vanem generatsioon aru, et kuidas saab olla inimesel korraga mitu identiteeti. Vahur Koorits toob oma 10.02 blogis artiklis " Juhend keskealistele, kuidas mõista ACTA vastast raevu " välja ACTA -tasandi just selle aspekti.

Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Kuidas saada üksteisest aru, kui maailm liigub edasi peadpööritaval kiirusel? Kuidas grämps saab aru lapselapse soovist sheerida kama läbi teleri ja kuidas taadud saavad aru, et sotsiaalne ja globaalne küla on uus paratamatus?

Igal tasandil, või tasandite kombinatsioonil on omad argumendid, mida nad näevad ja tajuvad. Ajal, mil igaüks proovib oma lugu ACTA puhul kaitsta unustatakse, et pimesi võidakse jätta tähelepanuta, et on olemas ka teistsuguseid nägemusi selle küsimuse lahendamisel.
ACTA on nagu sibul, mis on tõstetud äkitselt eestlase lauale ning nüüd kohustus see ära süüa. Küsimus on selles, kas proovida haugata sibulat tervena alla või süüa see ära kihthaaval. Valik tuleb meil teha aga lähiajal ja üheskoos.

edit - trüki-, kirja- ja ortograafiavigasid sai parandatud.