Galerii! Vaata otseülekandes surma! Lisatud video!
Kunstis ja kirjanduses on levinud motiiv kaugest tulevikust, kus populaarseimaks näidatavaks telesaateks on sadistlik reality-show. Saade, kus elu ja surma peale aetakse taga inimesi. Show, mille kulminatsioonis tapetakse tagaaetav kas võikalt või eriti võikalt. Üks algupärasemaid selle žanri esindajaid on "The running man" (1987), hetkel populaarseim on ilmselt "The Hunger Games" triloogia. Üks esimesi näiteid kaasaegsest kirjandusest on The Survivor (Walter F. Moudy). Novell jutustab "Olympic War Games" nimelisest pärissõja-teleshowst, milles USA ja Nõukogude Liit sõdivad reaalajas, et selgitada välja juhtiv riik järgmiseks neljaks aastaks.
Üha enam on näha, kuidas surma "mänguline" esitamine ei ole ainult kirjanduse, vaid ka tavameedia igapäevaosa. Selliselt on peaaegu saavutatud tase, mis kunagi oli pelgalt väljamõeldud filmi ulm - reaalne showd surma saabumisest. Surma all ei pea ma silmas mitte ainult elusolendi olemasolu lõppu, vaid ka lihtsalt hävingut, lakkamist. Ma ei ole veel aru saanud, kas selline "surma mängustamine" on tingitud surmakultusest või surmakartusest. Võib-olla aga mõlemast.
Inimesi on järjest raskem üllatada, mistõttu ma ei oleks väga üllatunud, kui online meedias avaldatakse varsti artikli pealkirjaga "Otse! Vaata reaalajas, kuidas hääbub ja sureb maailmameister Schumacher!" Meedia, mis on ajendatud järjest enam reitingust, muutub üha enam verisemaks. Tundub, et reality-showdena on näidatud juba kõike, peale reaalajas surma.
Miks selline surma muutumine meelelahutuseks on tekkinud? Kas asjaolust, et meie kokkupuude surmaga on võrreldes esiisadega väga väike? Vanasti oli pereliikmetel tarvidus teha surnuga mitmeid toimetusi tema kombekohaseks matmiseks. Nüüd ostetakse see teenusena sisse. Kas vähene kokkupuude surmaga on muutnud surma tabuks, mille reaalsust püütakse igapäevaelus vältida? Kas just sellise tabu tõttu on meedias hakatud kajastama surma ja hävinguga seonduvaid uudiseid väga meelelahutuslikult? On teada, et eriti populaarsed on naljad, mis keerlevad ümber tabude (juudid, sakslased teises maailmasõjas, seks, jne). Naljatamine tabudega võimaldab inimestel nendega toime tulla, neist aru saada ja üle olla. Kas selline surma meelelahustamine* aitab tänapäeva inimesel surmaga toime tulla? Mäletan minagi veel nekrolooge surnud inimestest ajalehtedes, kus võeti kokku nende suurimad saavutused ja elutöö. Nüüd on seda asendamas lõputud pildi ja videogaleriid. Või on tingitud see asjaolust, et järjest vähem osatakse empaatiliselt kaasa tunda teiste traagikale ja ei osata tajuda õigesti kaastunnet?
On tunne, et vanasti olid matuserituaalid olulised, sest aitasid mahajääjatel olukorraga leppida ja surm oli elutsükkli lõpp. Ühtlasi aitas reaalne kogemus tajuda sündmuse traagikat, ilma seda palaganiks muutmata. Nüüd jääb mulje, justkui oleks vajadus jäädvustada suremise fakti: mälestusmärgid tee ääres, hukkumiskohtades, fotod verest maapinnal, katkised autod. Kas soovitakse nende meenutuste abil veenda ja meelde tuletada: jah nii see juhtus, see juhtus ja see on reaalne fakt. Või proovitakse selliste väliste märkidega saavutada empaatiat - näidata, et hoolin.
Võib-olla on sellise käitumise tinginud arvutimängud ja filmid, kus surma ei ole. Alati saab uuesti alustada. Alati on võimalus mäng salvestada ja uuesti proovida. Surmast arvutimängus ei jää fakti, surmakohast pilti. Kas meil on vaja pilte selleks, et eristada reaalsust mängust? Kui pilti ja videot surma sündmusest ei olnud siis seda ei juhtunud, jah?
Toon mõned üksikud näited artiklitest, kus kumab selgelt läbi suremise kui fakti jäädvustamine või isegi jälk meelelahustamine.
Kas pole natuke võigas lugeda neid pealkirju järjest? Kõik kes surid, olid oma eluga, mõtte ja lähedastega. Meedia kaudu nüüd tarbime seda. Tarbime surma, hävingut, traagilist vigastust. Like. Share. Comment. Avalda arvamust.
Pilt tänapäevast:
Naine: "Kallis, tule sööma, toit on valmis."
Mees: "Oot, viskan feissarile korra pilgu peale ja vaatan kuidas paar tonti surevad ja millise vereloigu jättis Schumacher maha hetkel, mil ta pea puru kukkus ja suremas oli."
Naine: "Ok, aga toit jahtub ära. Kui aega saad vaata ka pilte sellest, kuidas iidne tiibeti küla hävineb, päris naljakas oli. Tuletab meelde, et peaks hakkama jaanipäevaks hagu koguma."
Me oleme ainult väikese sammu kaugusel surmast kui reality showst. Küünilisemad ütleksid, et reality show episoodid juba käivad.
Pics or it didn't happen!
Inimesi on järjest raskem üllatada, mistõttu ma ei oleks väga üllatunud, kui online meedias avaldatakse varsti artikli pealkirjaga "Otse! Vaata reaalajas, kuidas hääbub ja sureb maailmameister Schumacher!" Meedia, mis on ajendatud järjest enam reitingust, muutub üha enam verisemaks. Tundub, et reality-showdena on näidatud juba kõike, peale reaalajas surma.
Miks selline surma muutumine meelelahutuseks on tekkinud? Kas asjaolust, et meie kokkupuude surmaga on võrreldes esiisadega väga väike? Vanasti oli pereliikmetel tarvidus teha surnuga mitmeid toimetusi tema kombekohaseks matmiseks. Nüüd ostetakse see teenusena sisse. Kas vähene kokkupuude surmaga on muutnud surma tabuks, mille reaalsust püütakse igapäevaelus vältida? Kas just sellise tabu tõttu on meedias hakatud kajastama surma ja hävinguga seonduvaid uudiseid väga meelelahutuslikult? On teada, et eriti populaarsed on naljad, mis keerlevad ümber tabude (juudid, sakslased teises maailmasõjas, seks, jne). Naljatamine tabudega võimaldab inimestel nendega toime tulla, neist aru saada ja üle olla. Kas selline surma meelelahustamine* aitab tänapäeva inimesel surmaga toime tulla? Mäletan minagi veel nekrolooge surnud inimestest ajalehtedes, kus võeti kokku nende suurimad saavutused ja elutöö. Nüüd on seda asendamas lõputud pildi ja videogaleriid. Või on tingitud see asjaolust, et järjest vähem osatakse empaatiliselt kaasa tunda teiste traagikale ja ei osata tajuda õigesti kaastunnet?
On tunne, et vanasti olid matuserituaalid olulised, sest aitasid mahajääjatel olukorraga leppida ja surm oli elutsükkli lõpp. Ühtlasi aitas reaalne kogemus tajuda sündmuse traagikat, ilma seda palaganiks muutmata. Nüüd jääb mulje, justkui oleks vajadus jäädvustada suremise fakti: mälestusmärgid tee ääres, hukkumiskohtades, fotod verest maapinnal, katkised autod. Kas soovitakse nende meenutuste abil veenda ja meelde tuletada: jah nii see juhtus, see juhtus ja see on reaalne fakt. Või proovitakse selliste väliste märkidega saavutada empaatiat - näidata, et hoolin.
Võib-olla on sellise käitumise tinginud arvutimängud ja filmid, kus surma ei ole. Alati saab uuesti alustada. Alati on võimalus mäng salvestada ja uuesti proovida. Surmast arvutimängus ei jää fakti, surmakohast pilti. Kas meil on vaja pilte selleks, et eristada reaalsust mängust? Kui pilti ja videot surma sündmusest ei olnud siis seda ei juhtunud, jah?
Toon mõned üksikud näited artiklitest, kus kumab selgelt läbi suremise kui fakti jäädvustamine või isegi jälk meelelahustamine.
- Pildid!Saaremaal hukkus liiklusõnnetuses mees
- Video: Argentinas suri neli välgutabamuse saanud inimest
- Galerii: iidne Tiibeti küla hävis tulekahjus
- Video: Austria suusahüppestaar kukkus taas võikalt ja kaotas teadvuse
- Piltuudis: koht, kus Schumacher raskelt kukkus ja pead vigastas
- FOTOD: Vaata, kus Michael Schumacher kukkus!
Kas pole natuke võigas lugeda neid pealkirju järjest? Kõik kes surid, olid oma eluga, mõtte ja lähedastega. Meedia kaudu nüüd tarbime seda. Tarbime surma, hävingut, traagilist vigastust. Like. Share. Comment. Avalda arvamust.
Pilt tänapäevast:
Naine: "Kallis, tule sööma, toit on valmis."
Mees: "Oot, viskan feissarile korra pilgu peale ja vaatan kuidas paar tonti surevad ja millise vereloigu jättis Schumacher maha hetkel, mil ta pea puru kukkus ja suremas oli."
Naine: "Ok, aga toit jahtub ära. Kui aega saad vaata ka pilte sellest, kuidas iidne tiibeti küla hävineb, päris naljakas oli. Tuletab meelde, et peaks hakkama jaanipäevaks hagu koguma."
Me oleme ainult väikese sammu kaugusel surmast kui reality showst. Küünilisemad ütleksid, et reality show episoodid juba käivad.
Pics or it didn't happen!
Empaatiavõimest ja infotulvaga kohanemisest räägib ka 09.02.2014 Vanamehed kolmandalt saade.
*meelelahustamine - väljamõeldud termin iga sündmuse meelelahutuseks muutmise kohta, kus uudise sisu lahustub mitmete kildude vahel. Eesmärk on müüa klikke, mitte et anda edasi sisu.
*meelelahustamine - väljamõeldud termin iga sündmuse meelelahutuseks muutmise kohta, kus uudise sisu lahustub mitmete kildude vahel. Eesmärk on müüa klikke, mitte et anda edasi sisu.
Kommentaarid