07 jaanuar, 2015

Minu 2014 - numbritest ja uusaastalubadustest

Nüüd, mil 2015 aasta on hooga pihta hakanud, on tagumine aeg teha ülevaade möödunud aastast.

Kõige lihtsam on anda aastast ülevaade kasutades numbreid:
  • Jooksin 664+ kilomeetrit. Läbisin sealhulgas ka kaks poolmaratoni
  • Sõitsin rattaga 222 kilomeetrit
  • Kokku kulutasin spordile vähemalt 39,75 tundi.
  • Tegin kõhulihastele harjutusi 16,25+ tundi, millest tavapäraseid kõhulihaseharjutusi oli vähemalt 5200tk
  • Vananesin 365 päeva
  • Murtud luid kokku: 2 - sellest ühel luul oli 2 murdu ja teisel 2 mõra.
  • Lugesin vähemalt 26 raamatut, ehk vähemalt 52,25 tundi.
  • Lisaks lugesin 1 150 276 sõna kasutades Pocket tarkvara, mis viib mind maailma 5% kõige enamlugenud Pocketi kasutaja hulka.
  • Kohtusin/taaskohtusin minu elu mõjutanud inimestega 5 korral.
  • Kaotasin kaalust -8 kg
  • Tegin 14775+ kätekõverdust.
  • Istusin 540 minutit jääkülma dushi all ja tegin 1400 kükki.
  • Õppisin prantuse keelt vähemalt 1740 minutit ja võtsin D-vitamiini 190 korral.
  • Kirjutasin 1170 minutit pikemaid tekste.
  • Tegelesin majapidamistöödega vähemalt 40+ tundi
  • Lisaks veel terve hunnik tegevusi, mille sooritamist ma üles ei lugenud

Miks ma seda tegin?

Eelmist aastat alustasin ma ühe postituse lugemisega, mis sai mu mõtteliseks kaaslaseks terve aasta jooksul. Postituse "How to be productive" mõte on lühidalt - selleks, et tunda elust rohkem rõõmu ei tasu anda uusaastalubadusi, vaid arendada välja endas kasulikke harjumusi. Siinkohal ei hakka ma postitust ümber kirjutama. Pigem soovitan kõigil, kes soovivad oma elu paremaks muuta, sellega tutvuda.

Postituse põhisõnumid on:
  • kui sa tahad endas midagi muuta, pead soovitud käitumise looma endal harjumuseks
  • visuaaliseeri tehtud ja tegemata harjumused. Las see olla sinu autahvel/häbitahvel sinule endale
  • 15 minutit päevas ikka leiad oma harjumuse kujundamiseks.
Harjumuste visualiseerimine

Oma harjumuste kujundamisel võtsin suures osas aluseks Mariuse väljapakutud tegevused:
  • Ärka varakult
  • Kuluta päevas 15 minutit lugemisele, koristamisele, spordile, kirjutamisele.

Seega sai esimeseks eesmärgiks kulutada üks tund päevas uute harjumuste kujundamiseks.


Ärka varakult


Mahutamaks vajaminevad tegevused oma päeva ära, otsustasin ärgata tund varem. Harjumuspärase seitsme asemel kell kuus. Hiljem, kevadel, kui päike käis juba kõrgemal taevavõlvil, sai ärkamisajaks märgitud kell 5 ning harva ka 4. Kella nelja puhul oli raskusi ärkamisajast kinnipidamisega ning äratus nihkus tagasi viiele. Ärkamaks varakult, olin sunnitud ka varem magama minema. Seda oli märksa lihtsam teha, kui kartsin - suuresti tuli see aeg sihitu netikammimise ja õhtuse filmivaatamise arvelt. Pean mainima, et sügisel, kui tööjuures oli kiirem aeg ja vaja oli töötada teinekord ka õhtuti-öösiti läks unereshiim sassi. Tegelen käesoleval aastal suuresti selle reshiimi taastamiseks, mis võimaldaks ärgata igapäevaselt kell 5.

Kuluta 15 minutit päevast harjumuste kujundamisele


Jaanuaris ja veebruaris olin suhteliselt aktiivne ning täitsin võetud eesmärke täie innuga. Märtsis hakkas aga ind raugema: Eelkõige süüdistan siinkohal käenärvi vigastust, mis hakkas segama sportlike tegevusi. Aprilli alguses kohtusin aga ühe vana sõbraga, kes motiveeris mind jätkama valitud rada. Vahel piisab motivatsiooniks ka juhuslikult öeldud positiivsest tunnustusest. Proovin ka ise selles osas edaspidi olla parem eeskuju.

Maikuus hakkasin lisama juurde harjumusi, mis suurendasid mu päevaste planeeeritud harjumuste hulka. Mai alguses otsustasin õppida/meelde tuletada prantsuse keelt. Suvel lisasin loendatavate harjutuste hulka ka kätekõverdused. Kätekõverduste ja spordi osas oli tagasilöögiks juunis ja juulis saadud luumurrud, mis pärssisid mu tegevusi. Samas andis see aga augustis sellevõrra suurema motivatsioonipõmaka tagasi ree peale jõuda.

Augustis, kui terve maailm oli haaratud kuulsast jää-ämbri väljakutsest, leidsin sellise asja nagu Cold Shower väljakutse. Väljakutse seisneb, et iga päev tuleb vähemalt 5 minutit olla järjest külma vee dushi all. Vesi peab olema nii külm kui kraan võimaldab. Ei mingeid vabandusi, et see võimalik miinimum on väga külm. Istud ja kannatad. Ja esimesed 10 korda sa tõesti istud, KANNATAD, loed stopperil olevat näitu ja kannatad veel neli ja pool minutit. Peale 10. korda muutub olukord talutavaks ja võiks öelda, et isegi keha hakkab ootama sellist šokki. Leidsin, et duši kellaajaks on kõige sobivam kas kohe peale ärkamist või siis peale hommikujooksu. Selline karastav äratus tõstab toonust ja peaks (väidetavalt) mõjuma ka tervisele üldiselt hästi. Jääkülma duši jätsin vahele ainult mõnel üksikul päeval ja eelkõige tervislikul põhjusel - oli tugev kurguvalu või palavik.

Põhjamaises kliimas on vajalikumaid "vitamiine" D-vitamiin. Ametlikult ei ole siiski tegemist vitamiiniga, vaid nimetus on selline. Eelkõige on vajalik D-vitamiin kaltsiumi omandamiseks aga tal on ka muid, väga kasulikke omadusi. D-vitamiini kasulikkusest ja teaduslikest põhjendustest selle kasutamisele on pikalt kirjutanud Steven Gibson. Raudreegel, millest tasub juhinduda D-vitamiini kasutades - kasuta seda kuudel, mille nimetuses on sees R täht: jaanuar-aprill, september-detsember.

Alanud aastaks on mul ka omad eesmärgid, kuid proovin need enne enda jaoks kirja panna ja vajadusel/võimalusel jagan seda nimekirja ka siia.

04 detsember, 2014

Prantsuse keel selgeks: Lingvist versus Duolingo?

Kevadel tulin mõttele harjutada ja meelde tuletada uuesti võõrkeeli, mida sai õpitud kooliajal. Kuidagi piiratud tundus olevat olemine, kui ainukeseks aktiivseks kasutuses olevaks võõrkeeleks on  ainult inglise keel. Vene, prantsuse ja ka saksa keel hakkavad vaikselt ununema, kuna puudub aktiivne praktika.

Tehnoloogiahuvilise inimesena otsustasin keeleõppeks kasutada mõnda veebiteenust, õpiku kättevõtmine tundus liiga vaevarikas. Otsingute ja soovituste tulemusena valisin keeleõppekeskkonnaks populaarse Duolingo ja õpitavaks keeleks prantsuse keele. Duolingo on keskkond, kus õppimine on jagatud teemadeks ja alateemadeks. Iga alateemas on umbes 20 lauset. Neid kirjutatakse või öeldakse sulle inglise või prantsuse keeles. Seejärel pead lause ära tõlkima teise keelde. Ka on võimalus ise lauseid hääldad või panna kuulmise järgi prantsusekeelseid lauseid kirja. Duolingo proovib kasutajaid meelitada rohkem õppima jagades nn.experience point-e (XP'd) ning virtuaalset duolingo raha - lingot. Selle abiga on võimalik soetada keerulisemaid õppetunde, päevade vahelejätmist vms.

Mõni aeg hiljem kuulsin ka alternatiivsest keeleõppeprogrammist - Lingvist. Lingvist on Eesti päritolu ning suhteliselt uus platvorm võrreldes Duolingoga. Keeleõppe programmi valides ei olnud kahjuks aga Lingvist veel avatud. Küll sai aga registreerida end beetakasutajaks, kui tarkvara avatakse kasutuseks. See juhtus suve lõpus. Võrreldes pilootlahendusega on praegune Lingvist teinud nii kujunduslikke, kui (vist ka) sisulisi muudatusi päris palju. Erinevalt Duolingost ei keskendu Lingvist punktide jagamisele ja keeleõpe on paljuski ühesuunaline: sa kirjutad prantsusekeelseid sõnu.

Need kaks keskkonda erinevad oma õpetamismetoodikas suuresti. Duolingo puhul on sulle ette antud peatükid, mida läbida. Sa näed algust ja kusagil lehe lõpus on viimane prantsusekeele õppetund. Lingvisti puhul sellist ettedefineeritud voogu ei ole - tundub nagu keeleõpe ei lõpekski kunagi, sest nähtavat lõpp-punkti ei ole. Kuidas sellesse suhtuda? Ühtepidi on mõnus, näed - on olemas lõpp-punkt puhu püüelda. Seisund, kus sa oskad. Teistpidi - lähtudes maailma tegelikkusest, ei õpi me võõrkeeli kunagi ära. Keeleõpe on pidev protsess, kus alati on vaja juurde omandada, meelde tuletada ja ka praktikat.

Lingivistist tulev pidev sõnade voog võimaldab õppida täpselt niipalju kui hetkel on aega ja motivatsiooni ning tahtmist. Soovituslikuks sõnade hulgaks, mida päevas läbi käia on 150 sõna, mis on umbkaudu 15-20 minutit mõtlemist. Alati saab pooleli jätta ja tulemus läheb ikka arvesse. Selline sõnade voog tekitab ka motivatsiooni ja hasarti - no teen ühe sõna veel ära, no üks sõna veel, ausõna see on viimane sõna, jne.

Duolingo seevastu annab kasutajale ette peatükid ja alapeatükid, mille läbimise järgi mõõdetakse edasijõudmist. Tunnetusliku keskmise järgi võtab ühe alampeatüki läbimine aega 20 minutit. Duolingo probleem minu jaoks seisneb, et peatükid on *väga* erineva raskusastmega. Mõni peatükk on selline, et suudad teha esimese korraga terve alampeatüki ära samas teist alampeatükki teed paar nädalat järjest ja ikka ei saa jagu. Tasemete ebaühtlus tekitab kergesti frustratsioon - "no ei jää need asjad meelde, ma ei viitsi seda enam teha".  Eriti ajab marru aga peale pooletunnist pusimist ja järjekordset ülesande läbikukkumist tekkiv nörritav pasunaheli: böööööööööööö.

Selleks, et nö. päevatulemus Duolingos kirja saada tuleb lahendada mõni lihtne, esimese taseme peatükk ja seeläbi algoritmi petta. Paar näidet imelikest Duolingo lausetest. "Flirtimise" peatüki, kõige esimese taseme lause: "Je ne suis pas saoul, je suis justeivre de vous." Vastata võib ainule kas: "I'm not drunk, I'm just intoxicated by you." või "I am not drunk, i am just intoxicated by you" Sama peatüki lause: "Même sans gravité sur Terre, jetomberais amoureux de toi." Õige tõlge: "Even without Earth's gravity, I would fall in love with you." Tuletan meelde, et need peaks olema algtaseme laused. Sellised laused algtasemel tunduvad suhteliselt absurdsed.

Duolingo eelis Lingvisti kõrval tuleb välja aga pakutavates lausetes. Kui Lingivist õpetab sulle mõnda sõna, siis see sõna tulebki ainult konkreetses lauses. Seetõttu tekib kergelt võimalus, ilma eesti/inglisekeelset tõlget nägemata, teada juba, mis on õige vastus. Seda kõike puhtalt lause pikkuse ja sõnade kuju järgi - silmamälu. Duolingo lausetevaramu tundub seevastu olevat laialdasem ning õpetatav sõna võib esineda väga erinevates lausetes. Seeläbi saab selgeks sõna tähendus, mitte ei tea sõna ainult asupaiga ja lause välimuse (mitte sisu) järgi.

Sõnu korrates on aga Lingvisti algoritm targem. Võib vist isegi öelda, et pigem Lingvistil on algoritm ja Duolingol pole. Kui on mingi sõna, millega sa pidevalt eksid, siis Lingvist näitab tunnetuslikult tõesti seda sõna rohkem, millega sa hädas oled. Duolingo lahmis seevastu suhteliselt ükskõikselt kõiki sõnu võrdselt. Ainukese erandina teeb ta eelise pigem sõnadele, mida on vähem näidatud, mitte mis on vähem selged.

Kokkuvõtteks - jään hetkel mõlemat kasutama. Mõlemal on omad eelised ja puudused. Kombineerides oleks päris hea toode, mis kindlasti aitaks ka keelt kiiresti selgeks teha. Võib-olla teen mõne aja pärast jälle kokkuvõtte, kui seis on muutunud. Või olen teinud valiku emma-kumma kasuks.

25 juuli, 2014

Mis saab Google kontost peale sinu surma

Vaikselt ja peaaegu märkamatult on Google lisanud oma konfiguratsiooni võimaluse mõjutada, mis juhtub Google kontoga peale sinu surma. Ameerikalikult ollakse rõvedalt poliitkorrektsed ning nimetatakse seda seadistust - "Passiivse konto haldur." Pole ime, et sellise nimetuse alt ei pruugi normaalselt mõtlev eurooplane üles leida võimalusi seadistamaks Google kontot, enda surma korral. Sest olgem ausad - ainuke reaalne vajadus, miks sa vajaksid passiivsele kontole haldurit on juhul, kui sa oled surnud, pikaks ajaks vanglas või röövitud kusagil konfliktipiirkonnas. Normaalse inimesega ei juhtu teine ja kolmas variant kuigi sageli, küll aga 100% kindlusega juhtub esimene lahendus. Kunagi.

Passiivse konto haldur võimaldab määrata, mis juhtub teie kontoga kui te ei kasuta seda teatud aja (teie määratud aeg 3 kuust kuni 18 kuuni) jooksul. Enne konto üleandmist saadetakse ka teie lisameiliaadressile või telefonile märguanne kontrollimaks, kas te ikka olete kindel, et see funktsioon aktiveeritakse.

Seejärel on võimalik seadistada kuni kümme inimest, kellele antakse üle teie kontoga seonduvad materjalid, kui nad seda peaks soovima. Oluline on ka mainida, et passiivse konto haldurit ei teavitata sellest enne, kui konto loetakse passiivseks. Soovitav on oma väljavalituid siiski sellest teavitada, selleks et nad üleandmise kirja kogemata maha ei kustutaks. Ühtlasi saate panna peale ka automaatvastuse, mida hakatakse saatma kõigile, kes teiega ühendust proovivad saada.

Lisaks eelnimetatule saate määrata ka, et kõik teie kontoga seonduvad materjalid kustutatakse peale konto deaktiveerimist.

Ühesõnaga, tegu on väga kasuliku lahendusega, mida tulevikule mõtlev inimene peaks kasutama. Nii ei jää sinu digitaalne jalajälg internetti laokile peale sinu surma.

Seega, mine ja tee see asi Google Settingust korda.

Loodan, et sellised lahendused jõuavad peatselt ka teiste platvormide (Facebook, Twitter, jne) praktikasse.

24 juuli, 2014

Waze kui reklaamikanal Eestis

Olen pikaajaline navigeerimisrakenduse Waze kasutaja. Siiani polnud ma märganud, et Eestis kasutaks keegi ka Waze-i kui reklaamikanalit. Hoolimata sellest, et võimalus selleks on olemas kaua aega ning ka Waze kasutajaid on Eestis päris märkimisväärselt.

Lähenedes Tartule, märkasin uut moodi ikooni keset Tartu linna. See oli McDonaldsi märk, mis oli ilmunud teiste, tuttavamate ikoonide sekka.
Klikkides märgil avanes reklaambänner, mis pakkus kohest võimalust koostada marsruut ja minna kohale. Kindlasti oleks huvitavam olnud, kui koos sõidujuhistega oleks bänneril olnud ka mingi meelitav eripakkumine, miks kohale tulla. Samas, vaadates pilti ning arvestades, et olin väga näljane oli mul väga suur kiusatus ka reaalselt kohale minna.
Ilmselt võib lähiajal Waze kasutamist reklaamikanalina kohata järjest sagedamini. Seda eelkõige toitlustusasutuste, poodide aga kindlasti ka autoremondi töökodade poolt. Loodame, et seda põnevat kanalit reklaamiga üle ei koormata.

Uuendatud 24.07

Täna tekkis nimetatud ikoon jälle ja sain lähemalt uurida. Eripakkumised on täitsa olemas, kuid läti keeles. Pakkumise (Specials) vaba tõlge eesti keelde oleks järgmine - Maitse, mis kunagi ei maga. Kuna reklaam on läti keeles ja Läti McDonald's teeb sarnast kampaaniat siis eeldan, et reklaam on sattunud kogemata eesti kaartile, või püütakse sellega Lätist tulevaid turiste. Alltoodud kolm pilti iseloomustavad, mis juhtub, kui reklaamil vajutada nuppu i .






11 juuli, 2014

Elisa iseteeninduse turvalisuse paha praktika


Elisa iseteenindusse MobiilID-ga sisse logides avaneb kummaline nähtus, mida võib nimetada turvalisuse pahaks praktikaks. MobiilID üks turvalisuse tagavatest elementidest põhineb asjaolul, et audentimisel näidatakse sisselogitaval lehel (arvutis) ning eraldiseisval seadmel (mobiilis) kontrollkoodi. Kontrollkoodid peavad olema identsed ja koosnevad neljast numbrist. Kontrollkood võib olla seega vahemikus 0000-9999, ehk 10 000 erinevat võimalust.


Selline lähenemine aitab tagada, et kurja ja karvase käega häkkeril (V. Praust™) on tunduvalt keerulisem trikitada ja petta kasutajat, suunates teda audentima vale veebilehekülje vastu.

Proovisin 10. minuti jooksul järjepidevalt siseneda Elisa iseteenindusbüroosse. Mulle pakutud kontrollkoodid olid alljärgnevad:

1709
1783
1615
1585
1864
1743
1740
1704
1890
1606
1795
1567
1695
1696
1705
1547
1732
1775
1568
1619
1642
1632
1549
1604
1613

Ilmselt, ei ole vaja väga tähelepanelikku silma, et märgata teatavat mustrit:
  • esimene number on alati üks
  • teine number on 5-8
Seega kasutusel on 10000 võimalikust kontrollkoodist ainult 400 koodi, ehk 4% kõigist võimalikest kontrollkoodidest. Tegin korduvalt katseid ka teise brauseriga ning teisel kellaajal, kuid eelnimettaud kaks omapära jäid kehtima.

Miks see nii on, ei oska öelda. Ilmselt on tegu mingi tarkvaraarenduse käigus tekkinud veaga või piiranguga, mis on peale pandud ajutiselt ning ununenud muuta.

Kas see on kriitiline turvaauk?

Ei ole. Antud juhul pole tegu turvaauguga, kui kindlasti lihtsustab selline kontrollkoodi omapära võimalikke potentsiaalseid ründeid, mistõttu tuleks see kiiremas korras parandada.


Edastasin teavituse antud postituse kohta ka Elisale ja Serifitseerimiskeskusele.

Täiendus 18.07.2014

Nüüd, kui postitusest on nädal aega möödas saan öelda järgmist. Elisa teavitas mind esmaspäeval (14.07) automaatteavitusega, et "Seoses päringute mahuga lõplik vastus viibib." Uut, täiendavat vastust ei ole laekunud. Reedel iseteenindussüsteemi testides tuvastasin, et olukord on jätkuvalt nagu kirjeldatud.

Sertifitseerimiskeskus vastas mulle esmaspäeval (14.07). Kuna nende vastus oli huvitav siis toon olulisema siinkohal ka välja. Nimelt moodustatakse MobiilID kontrollnumber e-teenusepakkuja ja Sertifitseerimiskeskuse poolt genereeritud numbritest. Kusjuures esimesed kaks numbrit loob teenusepakkuja (antud juhul Elisa) ja viimased kaks Sertifitseerimiskeskus. 

Ka teavitas Sertifitseerimisekeskus, et nad on sarnasest olukorrast teadlikud, ning on kirjeldanud seda ka SK aastakonverentsil (Slaidid on siin (https://www.sk.ee/upload/files/AK2013_Urmo%20Keskel.pdf) ja salvestus siin (https://soundcloud.com/sertifitseerimiskeskus/urmo-keskel_l-petamata). Ajaliselt tutvustab Urmo muret salvestusest ~18:30 ajal.). 

Sertifitseerimiskeskus andis teada, et peale kollektiivpuhkust suhtlevad nad ka ise Elisaga, kui selleks ajaks  see probleem juba Elisa poolt parandatud pole.

Täiendus 31.07.201428. juuli teavitas Elisa kirja teel, et viga on nüüdseks parandatud. Ka reaalsed katsed iseteenindusega näitasid seda ja tundub, et süsteem töötab nii nagu see peaks toimima. Täna helistati ekstra Elisast ja tänati sellele asjale tähelepanu osutamast ning ühtlasi sooviti mind tänada Elisa meenega, mis on minu poole teel. Väga meeldiv neist ja kindlasti 5+ käitumine klienditeeninduse seisukohalt. 

27 aprill, 2014

Kõne isamaale - esitatud korporatsiooni Fraternitas Tartuensie 85. juubeliaastapäeva vennastusel

Head külalised! Kallid sõbrad ja velled, lähedalt ja kaugelt. Sveiki, sveiki draugi!

Ilmselt ei suuda ma kedagi šokeerida oma tänase kõne teemavalikuga. Tänavu täitus minu liitumisest  korporatsiooniga üle kümne aasta ja selle aja jooksul on kõnet isamaale olnud mul au pidada vähemalt 5. korral. Võib-olla ka rohkem, sest arvet ma pole pidanud. Julgen väita, et nende aastate jooksul ei ole me pidanud vaatama nii mureliku pilguga omariikluse, oma riigi ja oma rahvuse olemasolule kui tänasel päeval. Kahtlustan, et isegi iseseisvuse taastamise järgselt olid meie kaasvendade meeleolud ja mõtted pigem täis lootusrikkad ja optimistlikke, kuigi veidi ebakindlad mõtteid. Ajad on muutunud.
See oli parim ja samas see oli halvim aeg elamiseks; See oli tarkuse aeg ja see oli rumaluse aeg. See oli lootuse ajastu ja samal ajal oli see julmuse ajastu. See oli valguse ja pimeduse aastaeg. See oli lootuse kevad ja meeleheite talv. Meil oli kõik ja meil ei olnud midagi: Me liikusime Taeva poole ja samal ajal me liikusime kõik vastasuunas.
Need sõnad kirjutas Charles Dickens 1859.a oma raamatus, mis rääkis Prantsuse revolutsiooni eelsest ajast, olust ning meeleoludest.

Viimase aasta jooksul oleme lähetanud kosmosesse esimese Eesti sateliidi Estcube. Me oleme peatpööritava kiirusega lähenenud Euroopa elustandartile, me oleme elanud usus - meie olemegi rahu aja lapsed. Sõda on midagi, mis toimub Afganistanis, Iraagis, Kesk-Aafrikas. Meile tuli üllatusena, et sõja oht kasvab iga päevaga  meie enda vahetus naabruses. Riigis, mille pealinn on meile märksa lähemal, kui on seda Euroopa Liidu pealinn Brüssel.

Paratamatult mõtlen oma tuttava hiljutistele sõnadele - "Ah nii siis tundsidki end meie vanaisad, kui ajalehed tõid nendeni teateid Saksamaast, kes oli liitnud Austria, vägistanud Tšehhoslovakkia ja tunginud sisse Poolasse." Umbes 20 aastat tagasi, kui olin väike poiss, ütles mu vanaisa - "Ma ei unusta iialgi seda päeva, mil kõik ilmunud lehed kandsid esilehel pealkirja "Saksamaa tungis kallale Poolale." Ma teadsin, et nüüd on asjad väga halvasti, kuid ma ei saanud midagi teha."

Naiivselt olen uurinud 2. Maailmasõja sündmusi, ikka ja jälle on tõusnud mõtetesse küsimus - kuidas inimesed ei reageerinud, kuidas nad ei saanud aru, et kehtiv maailmakord on noateral. Peale viimase kuu sündmuseid mõistan ma ajalugu paremini - väikese inimesena, väikese riigina ei ole võimalik reageerida. Need kellel oleks jõudu reageerida, on liiga seotud, hirmul või omakasu peal väljas. Sa näed, et see on ka kõik, mis teha saad. Ka mina julgen väita, et ma ei unusta iialgi neid momente, kuidas reaalajas oli võimalik veebiülekandes näha, kuidas Kiievis valiti ja tapeti snaiperite poolt inimesi tänavatel. Nägin, kuidas Krimmi sõjaväeosad nopiti ükshaaval vale, demagoogia ja võltsimiste sildi all, nii nagu hunt valib lambakarjast endale murdmiseks lambaid. Valib, eraldab, hirmutab, murrab.

Nagu ütles Dickens: Me elame rumaluse ajal, julmuse ajastul, pimeduse aastaajal ja meeleheite talvel.

Tänasel päeval 29.03.1953 a. aastal toimus Puutlipalu lahing Lõuna Eestis, kus 8 metsavenda hukkusid lahingus, võideldes palju rohkemaarvuluse okupatsioonijõuga. Mehed ja naise, kes uskusid vabasse Eestisse. Inimesed, kes olid eraldatud, hirmul, kuid kelle võitlusvaimu ei suudetud murda. Inimesed, kes jäid kuni oma viimase hetkeni truuks Eesti omariikluse ideaalile.

On möödunud kümme aastat ajast, mil me liitusime sõjaliselt maailma mõjukaima riikide liidu NATOga. Ühendus, tänu millele on turvatud meie õhuruum. Nagu ka viimased päevad näitavad, siis õhuturbesse on valmis panustama NATO liitlasriigid nii palju, et oleme lähenemas Baltikumi õhuruumi mahtavuse maksimumini.

Nii nagu näitab Eesti ajalugu, nii tõestavad ka hiljutised sündmused Krimmis - kui sa ise ei kaitse oma riiklust, oma sõltumatust ja enda moodi maailmanägemist, siis ei tee seda ka keegi teine. Sul võib olla ükskõik milline õigus, ükskõik milline piirileping, rahvusvaheline garant või tagatis, mitte miski ega keegi, ma korda mitte keegi ei tule sinu eest seda õigust nõudma. Keegi ei tule sind kaitsema, kui sa otsustad ennast ise mitte kaitsta. Me elame ebaõiglases ja ebavõrdses maailmas. Maailmas, kus tugevama õigus on on sageli õigustuseks ja väikeste ning nõrkade huvid tallatakse jalge alla. Mida varem me selle karmi ja ebaõiglase reaalsusega lepime, seda tõenäolisemalt suudame kaitsta ennast nii väliste, kui ka sisemiste ohtude eest. Paljud meie seast on elanud sotsialistlikus, võrdsuseutoopias ja seetõttu on meil erinevalt Lääne-Euroopa taustaga inimestest arusaam, et puhas sotsialism, lõputu võrdsuseihalus on utoopia. Võrdselt on võimalik olla ainult surnud.

Ma ei tea kui tõsiselt mõtles oma sõnu vilistlane Feldman, kui ta mõned aastad tagasi tegi oma sõnavõtu teemal - mehed, kui sõda peaks tulema, siis ma loodan, et te lähete in corpore sõtta ja ma olen tagalas, mõtetes teiega.

Ma usun, pigem ma loodan, et meie ja ka meie järeltulijad ei pea kordama oma esiisade kangelaslikke samme võideldes vankumatus lootuses omariikluse säilimise üle kaugel Doni steppides, Neeveli soos või Tserkassis, Ukrainas.

Slava UkrainiLai Dievs Latvija, elagu meie isamaa, Eesti Vabariik in aeternum.

Esitasin umbes sarnases sõnastuses isamaalise kõne korporatsiooni Fraternitas Tartuensis 85. juubelipeo kommersil.

10 veebruar, 2014

Galerii! Vaata otseülekandes surma! Lisatud video!

Kunstis ja kirjanduses on levinud motiiv kaugest tulevikust, kus populaarseimaks näidatavaks telesaateks on sadistlik reality-show. Saade, kus elu ja surma peale aetakse taga inimesi. Show, mille kulminatsioonis  tapetakse tagaaetav kas võikalt või eriti võikalt. Üks algupärasemaid selle žanri esindajaid on "The running man" (1987), hetkel populaarseim on ilmselt "The Hunger Games" triloogia. Üks esimesi näiteid kaasaegsest kirjandusest on The Survivor (Walter F. Moudy). Novell jutustab "Olympic War Games" nimelisest pärissõja-teleshowst, milles USA ja Nõukogude Liit sõdivad reaalajas, et selgitada välja juhtiv riik järgmiseks neljaks aastaks.

Üha enam on näha, kuidas surma "mänguline" esitamine ei ole ainult kirjanduse, vaid ka tavameedia igapäevaosa. Selliselt on peaaegu saavutatud tase, mis kunagi oli pelgalt väljamõeldud filmi ulm - reaalne showd surma saabumisest. Surma all ei pea ma silmas mitte ainult elusolendi olemasolu lõppu, vaid ka lihtsalt hävingut, lakkamist. Ma ei ole veel aru saanud, kas selline "surma mängustamine" on tingitud surmakultusest või surmakartusest. Võib-olla aga mõlemast.

Inimesi on järjest raskem üllatada, mistõttu ma ei oleks väga üllatunud, kui online meedias avaldatakse varsti artikli pealkirjaga "Otse! Vaata reaalajas, kuidas hääbub ja sureb maailmameister Schumacher!" Meedia, mis on ajendatud järjest enam reitingust, muutub üha enam verisemaks. Tundub, et reality-showdena on näidatud juba kõike, peale reaalajas surma.

Miks selline surma muutumine meelelahutuseks on tekkinud? Kas asjaolust, et meie kokkupuude surmaga on võrreldes esiisadega väga väike? Vanasti oli pereliikmetel tarvidus teha surnuga mitmeid toimetusi tema kombekohaseks matmiseks. Nüüd ostetakse see teenusena sisse. Kas vähene kokkupuude surmaga on muutnud surma tabuks, mille reaalsust püütakse igapäevaelus vältida? Kas just sellise tabu tõttu on meedias hakatud kajastama surma ja hävinguga seonduvaid uudiseid väga meelelahutuslikult? On teada, et eriti populaarsed on naljad, mis keerlevad ümber tabude (juudid, sakslased teises maailmasõjas, seks, jne). Naljatamine tabudega võimaldab inimestel nendega toime tulla, neist aru saada ja üle olla. Kas selline surma meelelahustamine* aitab tänapäeva inimesel surmaga toime tulla? Mäletan minagi veel nekrolooge surnud inimestest ajalehtedes, kus võeti kokku nende suurimad saavutused ja elutöö. Nüüd on seda asendamas lõputud pildi ja videogaleriid. Või on tingitud see asjaolust, et järjest vähem osatakse empaatiliselt kaasa tunda teiste traagikale ja ei osata tajuda õigesti kaastunnet?

On tunne, et vanasti olid matuserituaalid olulised, sest aitasid mahajääjatel olukorraga leppida ja surm oli elutsükkli lõpp. Ühtlasi aitas reaalne kogemus tajuda sündmuse traagikat, ilma seda palaganiks muutmata. Nüüd jääb mulje, justkui oleks vajadus jäädvustada suremise fakti: mälestusmärgid tee ääres, hukkumiskohtades, fotod verest maapinnal, katkised autod. Kas soovitakse nende meenutuste abil veenda ja meelde tuletada: jah nii see juhtus, see juhtus ja see on reaalne fakt. Või proovitakse selliste väliste märkidega saavutada empaatiat - näidata, et hoolin.

Võib-olla on sellise käitumise tinginud arvutimängud ja filmid, kus surma ei ole. Alati saab uuesti alustada. Alati on võimalus mäng salvestada ja uuesti proovida. Surmast arvutimängus ei jää fakti, surmakohast pilti. Kas meil on vaja pilte selleks, et eristada reaalsust mängust? Kui pilti ja videot surma sündmusest ei olnud siis seda ei juhtunud, jah?

Toon mõned üksikud näited artiklitest, kus kumab selgelt läbi suremise kui fakti jäädvustamine või isegi jälk meelelahustamine.


Kas pole natuke võigas lugeda neid pealkirju järjest? Kõik kes surid, olid oma eluga, mõtte ja lähedastega. Meedia kaudu nüüd tarbime seda. Tarbime surma, hävingut, traagilist vigastust. Like. Share. Comment. Avalda arvamust.

Pilt tänapäevast:
Naine: "Kallis, tule sööma, toit on valmis."
Mees: "Oot, viskan feissarile korra pilgu peale ja vaatan kuidas paar tonti surevad ja millise vereloigu jättis Schumacher maha hetkel, mil ta pea puru kukkus ja suremas oli."
Naine: "Ok, aga toit jahtub ära. Kui aega saad vaata ka pilte sellest, kuidas iidne tiibeti küla hävineb, päris naljakas oli. Tuletab meelde, et peaks hakkama jaanipäevaks hagu koguma."

Me oleme ainult väikese sammu kaugusel surmast kui reality showst. Küünilisemad ütleksid, et reality show episoodid juba käivad.

Pics or it didn't happen!



Empaatiavõimest ja infotulvaga kohanemisest räägib ka 09.02.2014 Vanamehed kolmandalt saade.
*meelelahustamine - väljamõeldud termin iga sündmuse meelelahutuseks muutmise kohta, kus uudise sisu lahustub mitmete kildude vahel. Eesmärk on müüa klikke, mitte et anda edasi sisu.

05 veebruar, 2014

12 Androidi rakendust, mis muudavad elu nutikamaks

Nutitelefoniga inimesed paigaldavad oma telefoni väga erinevaid rakendusi. Minul endalgi on rakendusi ligi sada. Reaalselt kasutan ma neist siiski väga väheseid. Ülejäänud on alles, kas harjumusest neid mitte kustutada, või siis on nende kasutusvajadus üliharv. On aga mõned rakendused ilma milleta ma enda elu hästi enam ette ei kujuta. Need on rakendused, mis aitavad nutikamalt elada, mis ei ole koormaks.

Pildil on android Nexus-6. (Blade Runner, 1982)
Tosin minu enamkasutatavat (jätan välja meili, brauseri ja telefonirakenduse) rakendust on järgmised:

Väike legend ka juurde:

€ - kasutan tasulist versiooni
¤ - kasu tekib rakenduse sotsiaalsusest (teistest inimestes, kes seda rakendust kasutavad)
@ - rakendus on kasulik, kui ta on kõigil sinu seadmetel (arvuti, tahvel, telefon, jne)

  • Pocket - @ Rakendus, mis võimaldab ühe klikiga salvestada erinevaid artikleid hilisemaks lugemiseks. Peale salvestamist on nad mugavas formaadis ja lugeda saab, kui tekib aeg selleks - kohvipausil, puhkehetkel, arsti oodates. Aitab vältida olukordi, kus leiad pika ja põneva artikli, aga pole mahti lugeda ning bookmarkimisest pole kasu, sest unustad vaadata. Ma ei kujuta ette, kuidas ma elasin enne seda rakendust.
  • Evernote - @ Rakendus, mida kõik on kiitnud ja mille esimesel kasutusel kandsin maha kui - kõige üleshaibitum ja mõttetuim rakendus eales. Peale paari kuud ja mõjukaid soovitusi andsin talle teise võimaluse. Võimaldab koostada kiirelt märkmeid, kirjatükke, neid kombineerida salvestada ja märgistada. Tekstid on kõikjal olemas ja sinuga kaasas. Ma ei kujuta oma märkmete tegemist ja tekstiloomet ilma Evernote-ta ette.
  • OurGrouceries - ¤ 21. sajandi poenimekiri. Tasub installida mitmesse seadmesse (kõigi pereliikmete telefonidesse näiteks) ja seejärel on võimalik poenimekirju sünkroniseerida omavahel. Poenimekirju saab luua väga erinevaid ja ka lähtudes mingist retseptist. Mugav on-the-fly asjade lisamine ja eemaldamine. Unustage pabernimekirjad, peale selle kasutamist. Ainukese miinusena saab tuua välja, et sünkroniseerimine toimib vahepeal halvasti.
  • I Can't wake up! - Äratusrakendus, mis töötab. Ma olin seda tüüpi inimene, kes hommikuks sättis 4-5 äratust, lükkas neid pidevalt edasi ja ärkas ikka 3 minutit enne kui kodust oli vaja välja saada. See rakendus paneb aga tööle ärkamiseks kõige olulisema keha osa - aju. Kui aju töötab, siis on ka ärkamine kergem. Selleks, et alarmi (mis on väga mahe) vaigistada on vaja lahendada väga erinevaid ülesandeid matemaatikast reaktsiooniniharjutusteni. Selleks, et aju ei harjuks neid automaatselt lahendama saab muuta harjutuste  pikkust ja keerukust. Peale hommikust nuputamist on märksa kergem ärgata. PS. Ma pole peale selle rakenduse kasutamist kordagi sisse maganud.
  • Swiftkey € - Rakendus võimaldab sisestada kiiresti teksti. Libistades näppudega üle klaviatuuri hakkab rakendus pakkuma sõnu, mida kirjutada tahad. Eriti oskuslikuks muutub ta peale mõningast kasutamist ja oma kontodega ära sidumist (Twitter, Blogger, Facebooks, SMSid). Seejärel hakkab rakendus õppima ka nendest sinu isikupärast kirjastiili ja kasutavaid sõnu. Miinusena saab välja tuua asjaolu, et mõnikord hakkab rakendus pakkuma pidevalt sõnu, mida sa kasutasid vaid korra ja kindlasti rohkem ei kasuta.
  • Pray - Tarkvara, mis on kohustuslik igale nutiseadme kasutajale. Kui oled telefoni ära kaotanud või kuskile unustanud saad Pray abiga kätte koordinaadid ja foto lähikonnast. Lisaks võimaldab Pray eemalt telefoni sisu kustutada ja lukustada. Kohustuslik tarkvara igale nutiseadme omanikule, mis aitab minimeerida riske telefoni kaotamisel.
  • Waze - ¤ Sotsiaalne navigatsioonitarkvara. Sisaldab infot kiiruskaamerate ja liikluses varitsevate ohtude kohta. On korduvalt suunanud mind ümber tavapäraselt marsuudilt, sest sellel on liiklust takistavaid tegureid. Sageli pole pole ma neid suunamisi ka uskunud ja iga kord olen avastanud, et oleksin pidanud kuulama Waze soovitust. Omab head õppimisvõimet ja oskab käivitamisel juba pakkuda välja asukohti, kuhu sa sellel ajal liikuma plaanid hakata. Säästab kõvasti igapäevast transpordiaega.
  • Battery Guru  - Töötab ainult koos Snapdragon protsessoriga. Nutikas akusäästja. Suudab optimeerida rakenduste protsessorikasutust ja seetõttu kestab aku pikemalt. Algselt ma kahtlesin, kas see tarkvara üldse midagi teeb. Nüüd, peale 6 kuulist kasutamist tõden, et rakendus teab väga täpselt millal wifi sisse lükata, millal bluetooth sisse, millal meile uuendada ning muid ressursse sisse või välja lülitada, et akut säästa.
  • Sky Map - Suunates telefoni taeva poole näitab selles suunas olevaid taevakehasid, oskab neid nimetada ja võimaldab taevakehasid nime järgi otsida. Tõeliselt vahva abimees, et selgitada lastele taevakehasid. Kahju, et rakenduses pole eesti keeles tähtkujusid. Pigem selline nice-to-have rakendus. 
  • Messenger - ¤ Facebooki Messenger on kiirsuhtlusrakendus, mis toob Facebooki suhtluse telefoni. See rakendus on kindlasti vähendanud mu SMS-ide saatmist umbes 40-lt 1-le SMSile kuus. Väga kiire, ja kulusääastlik. Vestlust on võimalik jätkata arvutis või arvutis üle kolida telefoni-tahvlisse, kui ringi liikuda.
  • Twitter - ¤ Sotsiaalvõrgustik Twitteri rakendus on minu hinnangul kõige kiirem uudiste vahenduse keskkond Eestis. Üldiselt, on kõik olulised Eesti uudised kajastatud ka Twitteris. Selleks, et rakendusest oleks kasu tasub jälgida inimesi ja eelkõige ajakirjanikke ning meedia tuleb siis sulle automaagiliselt ise telefoni. Kui sa aga ei tea või ei julge kedagi jälgida siis võid alustada näiteks minust:  https://twitter.com/mmikkelsaar Ma ei hammusta.
  • Pargi.ee - Väga mugav mobiilne parkimine. Vanasti oli kuulda nurinat, et see rakendus ei tööta korralikult. Mind aga pole see rakendus veel kordagi alt vedanud asukoha-parkla valikul. Säästab aega ja võimaldab panna meeldetuletusi, et end ülemääraseks ajaks parkima ei unustaks.
Milliseid rakendusi teie kasutate, et elu nutikamaks muuta?

28 jaanuar, 2014

Seisab nagu Eesti Post

Viis, kuidas Eesti Post on korraldanud oma postipakkide majandust on järjest enam hakanud mind üllatama, et mitte öelda ärritama. Mida rohkem ma olen postipakkidega tegelenud seda enam on tajuda, et selle teenuse on disaininud/loonud inimesed, kes seda ise ei kasuta. Vastasel juhul oleks see ammu ära muudetud.

Veel mõned aastad tagasi oli Eesti Post peaaegu ainukeseks valitsejaks postipakkide turul ja inimestel puudus võrdlusmoment. Nüüd, mil pakkide ja kulleriteenusega on tegelemas ka teisi ettevõtteid, on tasemete vahe postipakkide käitlemise tugevalt Eesti Posti kahjuks. Nurinat Eesti Posti ainetel on olnud viimasel ajal kõvasti. Twitteris liikus hiljuti isegi Eesti Posti teemaline karm nali: Sõna "post" näitelause Eesti õigekeelsussõnaraamatus: "Seisab nagu post (liikumatult)."

Eesti Post on teinud palju ümberkorraldusi, muutmaks oma teenust klientidele mugavamaks. Kahjuks on nad paljuski sellega veel rohkem ebaõnnestunud ja toonud oma töötajatele väga palju lisaliigutusi, mis toovad firmale pigem kahju.

Kujutate ette olukorda, kus teekond Singapurist Eestisse on märksa kiirem kui Tallinnast Eesti väikeasulasse? Aga just selline on tegelikkus kui me vaatame reaalset olukorda. Allpool on illustreeritud minu postipaki teekonna vahemaa kilomeetrites (tulbad) ja reisipäevad  (joon). Vahemaa on esitatud logaritmilisel skaalal, muidu ei paistaks Eesti teekonnad pikkused graafikul üldse välja.

Ehk lihtsamalt - Singapurist Tallinna tuleb postipakk kiirusega: 712 km päevas. Tartust minu koju tuleb 1,25km päevas.

 Ehk veel lihtsamalt - kui postipakk oleks sama tempoga tulnud Singapurist Eestisse, oleks ma  pakki Eestisse jõudmist oodanud üle kahekümne aasta, ehk kaks kolmandikku oma senisest elust.


Et kriitika ei jääks puhtalt lahmimiseks koostasin oma hiljutise kogemuse najal kolm mudelit, kuidas Eesti Post toimetab pakke kliendini või võiks seda teha. Mudelid ei ole kindlasti 100% täpsed ja on pigem üldistavad. Loodan, et äkki jõuavad kellegile, kes suudaks kaasa mõelda.

  • Esimene mudel, nimetagem teda "Eesti Posti ärijuhi märg unenägu" ehk kuidas eeldatakse ja soovitakse, et protsess toimiks.
  • Teine mudel, nimetagem teda "Karm reaalsus" iseloomustab reaalselt olukorda, mis on läbimõtlematu.
  • Kolmas mudel, nimetagem teda "Idealistlik nägemus", näitab kuidas asju annaks parandada. Selleks piisaks pisikestest muudatustest protsessis ning automatiseerimisest.
    Alljärgnevalt iseloomustan postipakki teekonda protsessimudelitega, mis on esitatud kasutades BPMN märgendkeelt. Need, kes ei ole kursis BPMN tähistega siis: ringid on sündmused ja alati alustatakse algusringist (rohelisest), kandilised ruudu on tegevused, rombid on tegevuste hargnemise kohad, nooled näitavad järgnevust. Iga eraldatud rida (swimlane) kirjeldab ühte tegijat/tegijatüüpi. Joonised on piskesed, kuid suurelt vaatamiseks tasub neil klikkida.


    Eesti Posti ärijuhi märg unenägu

    See mudel töötaks juhul kui:
    • inimesed oleksid alati äripäeviti kodus kulleri kohalkäigu ajal (8-17 vahel)
    • kodukoha lähedane kontor oleks avatud mõistlikul ajal; mitte ainult lapsega kodustele emade, pensionäridele ja töötutele mõeldud kellaaegadel
    • SMS-ide/teade saatmine oleks rohkem automatiseeritud ja ajakohane, mitte ei tuleks SMS 6 (kuus!) tundi hiljem, kui võiks tulla.
    • kui pakkide ümbersuunamine töötaks nii nagu peaks.


    Karm reaalsus

    Järgnev näeb postipakki kohaletoimetamise protsess reaalselt välja. Juurde on pandud erinevate tegevuste ajahetked või selle tegevuseni kulunud aeg. Nagu näha, siis eelmisest idealistlikust mudelist erineb see paljuski.
    Ka oleks see olnud reaalselt veel mõned päevad pikem, kui ma poleks jälginud paki kulgu veebis. Seetõttu ei võtnud ette asjatut teekonda Ringtee postikontorisse, kuhu palusin paki saata. Ajaks, mil oleksin sinna jõudnud, oleks pakk juba olnud ammu läinud uuesti Tõrvandi postkontorisse. Karmi reaalsust on võimalik ise järele kontrollida Eesti Posti veebist otsides saadetist: RQ201520250SG

    Idealistlik nägemus

    Lähtudes eelnevast kehvast kogemusest ning valedest eeldustest, mida teeb Eesti Post, pakun välja uue mudeli. See:
    • eeldab rohkem automatiseerimist
    • hoiaks kokku kõvasti kullerite tühisõite (kui nad tulevad äripäeva lõuna ajal eramurajoonidesse pakke tooma)
    • ei sunniks tööinimesi minema kohalikku postkontorisse täiesti kummalistel ja põhjendamata aegadel
    • võimaldaks saada paki, sealt kus soovitakse. Üliidealistlikult võiks tellida tavapaki ka post24 automaati, sest mis seal on vahet, kus kohas see pakk äratoomist ootab.


    Loodan, et seda äriprotsessi suudetakse parandada või avatakse postiturg ka konkurentidele. See tooks kaasa teenuse kvaliteedi märgatava tõusu. Juhul, kui baaslogistika lonkab, ei näe ma väga suurt õitsengut e-kaubandusel Eestis.

    /edit 29.01.2014 - typod, komavigasid ja mõtteselgust/

    21 jaanuar, 2014

    Globaalsete tööprotsesside ning rahvusvahelise õppe võimalikkus koolis

    Me tellime allhanget Aasiast, olles ise allhankijad Skandinaaviale, tellides disaini Ameerikast suheldes kontoritega üle Euroopa. Me teeme teadustööd Eestis, kasutades Ameerikas asuvaid andmebaase, küsides nõu Ladina-Ameerikast ja Aasiast ning laseme retsenseerida artikleid Austraalia teadlastel. Eelnimetatu on ainult mõningane illustratsioon inimestest, kellele rahvusvaheline suhtlus ja globaalsed protsessid on igapäevatöö. Töid on vaja teostada nii kultuuride, kui ka ajatsoonide üleselt. Väheseid meist aga valmistatakse tööl või koolis ette, osalemaks globaalsetes protsessides; enamasti on peamiseks strateegiaks "upu või uju". Haridussüsteem pakub küll võimalusi nii sõpruskoolide külastamise, välispraktikate ja -õpingute näol, kuid eelkõige loob see eelise usinamatele, tippudele. Kaasaegne tehnoloogia on võimeline aga pakkuma märksa rohkemaid ja laiapõhjalisemaid viise rahvusvahelise koostöö õppimiseks, võrreldes hetkeolukorraga.

    Suure sammu rahvusvahelise koostöö edendamisel õppetöö alal on teinud Mart Noorma, juhendades kultuurideülest, maailmatasemel teadusprojekti EstCube1. Projekti, mis on oma loomult ülimalt rahvusvaheline, kuid millega tegelevad eesti noored. Kahjuks ei ole kõigil noortelt võimalus osaleda Estcubes, seda nii ebavõrdse haridustaseme, geograafilise eraldatuse kui ka muude, tehnikaväliste huvide tõttu. Sellised teadustipud saavad Eestis tekkida ka juhul, kui üldine tase on väga madal, kuid mida kõrgem on keskmine tase, seda enam on võimalusi areneda üksikutel tippudel. Ka väga tugev profimaadleja vajab sparringupartnerit, kes võib olla temast nõrgem, kuid ilma kelleta ei oleks ka väljakutset ja võimalust ennast arendada. Eestil oleks võimalusi viia selline rahvusvaheline toimetamine ka teiste õpilasteni tõstmaks keskmist taset. Nendeni, kes ei ole tipud, kuid kellest paljud saavad tulevikus osaks rahvusvaheliste ettevõttete ajatsoonide ülesest toimetamisest. Inimesed, kellest sirguksid intellektuaalsed sparringupartnerid võrsuvatele teadustippudele. Kui Noormalt küsiti, et kas ühiskond mõistab Estcube projekti eesmärke, siis sõnas ta: "Eestil läheb hästi, kui inimkonnal läheb hästi, kui Euroopa Liidul läheb hästi, kui meie naabritel läheb hästi. See tähendab, et kui teeme Eestis pigem selliseid asju, mis toetavad kogu inimkonna arengut, Euroopa Liidu arengut ja mida saame jagada oma naabritega, siis on see areng, mis ei saa minna valesti. See on tee, mis loob jätkusuutlikult paremat elu järeltulevatele põlvedele." Targad inimesed on maailma ja ka meie kõige väärtuslikum loodusvara. Targad inimesed loovad aluse igasuguse ühenduse, olgu see ettevõte või riiki, kestlikuks eduks.

    Näiteid, kuidas rahvusvahelist koostööd õpilasteni viia on mitmeid. Estcube oli üks näide.  Dr. Jørgen Staunstrup, Copenhageni IT Ülikooli prorektor on tutvustanud ka Eestis oma ülikooli rahvusvahelistumise kogemust. Siinkohal ei ole oluline see tavapärane rahvusvahelistumine, millest räägitakse enamasti - võtame sisse välisüliõpilasi ja õppejõude ja ongi rahvusvahelistunud ülikool. Tema sõnul algab kõik mõtteviisist - eesmärgist kasvatada globaalselt mõtlevaid inimesi, kes oskavad kombineerida äri, tehnoloogia ja teaduse tervikuks. Inimesi, kelle töös ei oleks oluline, kus füüsiliselt asub mingi teadmus, vaid kes oskavad kasutada oma (teadus)töös just sellist eriala spetsialisti, kelle teadmised valdkonnast on sügavaimad, olgu ta kustahes punktis maailmas. Harjutamaks sellist globaalselt koostööd on õpilastel kohustus osaleda kursustel, mis hõlmavad endas projekti ettevalmistamist. Valitud projekt ei tohi olla ühe ülikooli keskne, vaid peab hõlmama ka partnerülikoole välisriikides. Projekti lõpptulemus kantakse ette ühiselt, näiteks veebiseminari kaudu. Kõik osalevad üliõpilased saavad oma koolis kirja vajaminevad ainepunktid aine edukal läbimisel. Lisaks ainepunktidele on omandatud ka suurepärane kogemus tehes kultuurideülest koostööd, üle ajavahede ning kultuurierinevuste.

    Selline globaalne koostöö on kindlasti oluline eelkõige teaduse ja IKT sektoris, kuid paratamatult on vajadus teha rahvusvahelist koostööd ka teistes sektorites. Ostujuhid/hankijad peavad sageli jälgima hindu ja tellima tooteid globaalselt; logistikud peavad planeerima kauba teekonda läbi mitmete riikide ja kultuuride; kõnekeskuste töötajad peavad suutma vasta küsimustele teisest riigist ja tegema oma töödest kokkuvõtteid kolmandates riikides olevatele keskastmejuhtidele. Sarnaseid näiteid saab tuua järjest enam. Faktorid nagu outsourcing, insourcing ja offshoring, mida kirjeldab oma raamatus "The world is flat" T. Friedman, on üheks peamiseks põhjuseks, miks järjest enam muutuvad olulisteks globaalselt jaotatud äriprotsessid. Protsessid, mis kompenseerivad inimeste nõrkusi ja võimendavad tugevusi, tagades parima kvaliteedi madalaima hinna juures.

    Kas meil annaks sellise koostöömudeliga minna sügavamale kui seda tehakse Taanis? Kas oleks mõistlik ja mõeldav katsetada selliseid ühisprojekte kutsekoolide tasemel või gümnaasiumis-põhikoolis. Selline ühisõpe ei peaks olema mingi suur teadusprojekt - näitena saaks tuua kasvõi ühise geograafiatunni, kus eesti õpilased selgitavad Euroopa riike-geograafiat ja Keenias olevad õpilased selgitavad Aafrika mandri geograafiat-riike teineteisele. Võimalus kutsehariduse tasemel - Tartu Kõrgemas Kunstikoolis mõeldakse välja kapi disain ja tootekirjeldused, mis edastatakse Lätti, kus kapp kirjelduste ja disaini järgi toodetakse. Valdkondade ja kultuuridevaheline koostöö, mis oleks õppeprotsessi osa, mitte asi iseenesest. On teada, et parim õppimise meetod on õpetamine - kultuuridevaheline suhtlus nõuab, et osapooled peavad pidevalt teineteist juhendama, selgitama ja alati teadma rohkem, kui õppiv osapool. See aitaks saada süvendatumaid teadmisi nii koostöövaldkonnast aga õpetaks paremini kultuuridevahelist ning globaalset koostööd. Oskusi, mida muidu saaks õppida ainult praktika käigus. Olles ise läbinud gümnaasiumiosas mitmeid huvitavaid simulatsioonimänge (kodanikuõpetuse simulatsioonimäng Legaalia, ajakirjanduse simulatsioonimäng Komapress) saan öelda, et koolideülene aineprogramm andis hindamatu koostöökogemuse teiste koolide õpilastega, rääkimata sotsiaalsetest suhetest. Miks mitte proovida seda korrata rahvusvaheliselt?

    Selline lahendus toetaks, ka nelja Eesti edu alustalale, mida pakkus välja Raul Rebane "Väikeriiklus" (30.12.2013, Postimees) artiklis - haridus, innovatsioon, kiirus, meie. Meie - kui head suhted teiste rahvustega, lähemal ja kaugemal. Kiirus -kui võime panna noored mõtlema globaalselt, enne kui nad tööelus seda peavad realiseeerima. Innovatsioon - ei ole vägapalju sellist riikideülest õppimisparnerlust, vähemalt mitte gümnaasiumi ja põhikooli baasil. On küll õpilasvahetusprogramme, kuid see eeldab kohapeale minekut ja pole teostatav nii suurte õpilaste hulkade puhul. Haridus - nagu öeldud, õppimise kõige effektiivseim vorm on õpetamine.

    Mida rohkem toetavad meie sammud terve inimkonna arengut, seda paremini läheb meil ja inimkonnal tervikuna. Mida rohkem me panustame maailma arendamissse, seda targemaks me saame. Targad inimesed on meie ja ka maailma väärtuslikum loodusvara, mis loob eelduse kestlikuks eduks ülemaailmselt. Mida rohkem meid teatakse väljaspool maailma, seda tugevamad me oleme. Tänavatarkus ütleb, et tüli ei tasu norida jõu poolest nõrga, kuid väga populaarse ja teiste poolt ümbritestud poisiga. Populaarsel, kuid nõrgal poisid on võimalused ennast kaitsta märksa laiemad, kui jõu poolest tugevamal, kuid üksikul tänavakaklejal. Olgem selline populaarne poiss, kellega teised tahavad suhelda, kellelt õppida ja koostööd teha juba varasest lapseeast.

    Artikkel on ajendatud: