ACTA anatoomia - kihiline sibul eestlase laual

Andrus Ansip leidis hiljuti oma esinemisel parlamendis, et ACTAst on räägitud piisavalt, samas aga leidub ka inimesi, kes leiavad, et ACTA teemal pole veel peaaegu midagi jõutud rääkida. Mõlemad seisukohad on ekslikud. Andrus Ansipi seisukohta võib mõista, sest sellel teemal on tõesti olnud rohkem diskussiooni, kui oli näiteks mõni aasta tagasi käibemaksu tõstmise teemal (Aitäh Hannes Astok paralleeli eest Postimehes 13.02). Samas on mõistetav ka ACTA vastaste seisukoht - selle teemal pole jõutud midagi rääkida. Tõesti ACTA-st pole palju räägitud, sest väga palju on räägitud Mart Laari ruumist, piraatlusest, kopeerimisest, Andrus Ansipi seemnetest ja fooliumist ja  Rein Langi täiskuust . ACTA-st kui lepingust iseenesest on sellevõrra vähem olnud juttu, sest fookus on olnud mujal.
Kui vaadelda tasandeid, mis on tekkinud ACTA -st arusaamisel, siis neid on väga mitmeid. See on ilmselt ka põhjus, miks ACTA kütab kirgi enam kui õpetajate palgad või töötukassa juhtimisküsimused. Põhjus peitub ilmselt selles, et igaüks vaatab ACTA küsimusele oma vaatenurgast ja tasandilt. Sisuliselt teeb üks osapool järeldusi elevandi saba kombates ja teine selle kõrvu katsudes. Erinev vaatenurk ja taust teeb väga raskeks ühise seisukoha kujundamise. Tooksin siinkohal ära mõningad esmalt pähe torkavad tasandid ACTA küsimuse käsitlemisel Eestis.

1. ACTA kui teema piraatlusest, vargusest ja võltsimisest
Väga palju on seotud ACTA-t kopeerimise, võltsimise ja piraatlusega. Selle vea on teinud nii poliitikud, kes räägivad ACTA-st kui varaste hirmutajast aga kindlasti leidub ACTA veendunud vastase seas ka neid, kes suhtuvad autoriõigustesse vaatepunktist - kurat küll, kust ma filme siis vaatan tasuta kui ma neid enam tõmmata ei saa. Üks osapool tõlgendab küsimust ainult varguse seisukohalt, ja teine osapool unustab ära asjaolu, et ka autor tahab süüa. Ei saa öelda, et piraatluson alati ja igal tingimusel lubatav, kuid kõiki piraate varasteks tembeldada on ka vale. Kas üksikema, kes laeb internetist lapsele alla Radikaribi linnast rääkiva multifilmi on varas, kuna ta soetas viimase 10 € eest lapsele süüa? Või on varas poliitik, kes kasutab Radikaribi linna tegelasi oma poliitilises blogis ja keeldub neid eemaldamast?

Tekib küsimus  - kas kopeerimine ja piraatlus on vargus, selle tavapärases tähenduses? Millal kopeerimine ja piraatlus muutub varguseks? Millistel tingimustel on kopeerimine lubatav?

2. ACTA kui intellektuaalomandi paradigma muutja
ACTA-vastaliste seas leidub ka neid, kes vaatavad ACTA temaatikat kui intellektuaalomandi paradigma muutuste algatajana. Siiani on peetud justkui normaalseks, et kui sünnikoht asub kuskil Namiibias, Afganistanis või miks mitte Eestis, siis peaksid olema sulle keelatud mõningad sisutooted, teenused ja tooted. Näiteks iTunes, Spotify, iPhone (tuli legaalselt Eestisse müügile alles mitu aastat hiljem). Probleem tekib, et isegi kui inimene oleks valmis selle eest raha maksma, siis see toode või teenus on talle keelatud. Silver Meikar kirjeldab seda  Kuku raadio saates VanamehedKolmandalt (29.01) -  "… põhjuses, mille pärast on piraatlus niipalju levinud on süüdi need samad suurkorporatsioonid, enda poliitikaga. Kasvõi see, et nad on jaganud maailma regioonideks ja öelnud, et kui teie elate seal väikeses kauges Eestis, siis meie teile ei võimalda mingit muusikat või tarkvara, see kehtib ka füüsilistele toodetele." Osaliselt on ACTA-vastaste seas ka neid, kes leiavad et just praegu on õige koht diskusiooniks - kas selline reeglistik on õiglane mõistlik ja kaasaegne.

Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Miks ei tohi Eestis regioonis vaadata samu filme samal ajal mis USA-s või Keenias või Indias? Kas see on õiglane ja mõistlik? Kas selline liigitus aitab millelegi kaasa?

3. ACTA kui intellektuaalomandi paradigma põlistaja
ACTA pooldajate seas on neid, kes leiavad, et mingist paradigma muutusest juttu ei ole.  Erki Mandre väidetest (08.02 ERR-i uudisteportaalile) ja selgitustest tuleb väga selgelt välja, et olemasolev reeglistik on põhimõtteliselt hea. Natuke tuleb olukorda parandada ning mingist uuest paradigmast me ei räägi ACTA puhul. Kui tootja on otsustanud, et mingit sisu näidatakse ainult kindlale piirkonnale, kindlate reeglite alusel siis on see õige ning igasugune alternatiiv teisitimõtlemiseks on vale, sest nemad on ju õiguste omanikud ja kaine mõistusega võttes kui sa omad õigusi võid sa öelda mida nende õigustega teha. Tsitaat E. Mandrelt "ACTA on mõeldud siiski õigusrikkumiste vastu võitlemiseks ja puudutab negatiivses mõttes ikkagi neid isikuid, kes kasutavad internetti selleks, et hankida ebaseaduslikku sisu." Sellelt tasandilt ACTA-t vaatavad kodanikud lähtuvad, et autoriõiguste areng toimub edasi evolutsiooniliselt, nagu seni on toimunud, mitte revolutsiooniliselt.

Selle seisukohalt tekivad küsimused:  Kuidas olemasolevat intellektuaalomandi korda natuke tuunida? Kuidas tootja ja autoriõiguste omaja saaksid juhtida oma äri nii, nagu nad tahavad ja ette näevad oma ärimudelis.

4. ACTA kui sõnavabaduse ja isikuvabaduse piiraja
ACTA-vastaste seas on ka neid, kes tõlgendavad ACTA-t kui ohtu sõnavabadusele ja isikuvabadustele. Selliste vastaste lõkkesse pritsib õli ka asjaolu, et ACTA lepingus on ära toodud viide ACTA komiteele, kellel on õigus tõlgendada ACTA lepingut oma äranägemise järgi.
Kui luuakse mingi komitee, kellel on sellised õigused siis tekib paratamatult küsimus - mis tekib juhul kui ACTA komitee seisukohad lähevad vastuollu kodanike põhiseaduslike õiguste ja kohustustega.  Artur Talvik analüüsib 04.02. EPL-is sõnavabaduse ja laiemalt ka isikuvabaduse probleemistikku.

Tõstatuvad küsimused:  Kas ACTA oma praeguses sõnastuses ja viisil saab piirama inimestevahelist informatsiooni levikut? Millal ja mis tingimustel tohib informatsiooni levikut piirata  ja kas üldse? Mis juhtub, kui ACTA-komitee seisukohad on vastuolus seadusandliku korraga?

5. ACTA kui ülemaailmne vandenõu.
On inimesi, kes kardavad ACTA-t põhimõtteliselt ja ilma sisusse süvenemata. Leping, mis tuleb kusagil kaugelt, on koostatud salaja, mille algdokumente ei avalikustata. Indrek Tarand on viidanud korduvalt 09.03.2010 Euroopa Parlamendi resolutsioonile, kus kritiseeritakse ACTA läbirääkimiste vähest läbipaistvust. Selliseid kahtlusi ei aita lahjendada ka Justiitsministeeriumi esindaja seisukoht kohtumisel Eesti Interneti Kogukonnaga ( kohtumise kokkuvõte 07.02 Kogukond.org lehel ) kus ametnik toob sisse võrdluse Siioni protokollide ja Piibliga. A priori - väga kuri ja salakaval vandenõu.

Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Kui see lepe on nii hea siis, miks tehakse see salaja? Miks tehakse see nii kiiresti? Miks me peame sellega liituma, kui see midagi ei muuda? Kellele seda vaja on?

6. ACTA kui valitsuse (eelkõige ministrid Ansip, Lang aga ka Laar tänu oma äpardusele) ja ametnike solvang rohujuuretasandi liikumisele.
Andrus Ansipi labiilne seemnepurse  Riigikogus esinedes ei tundunud olevat kohapeale avaldus, sest selleni viinud näite oli tal paberil kaasa võtnud (lugedes näite maha). Sellest saab järeldada, et järgnev, oponente ja eestimaalasi alavääristav käitumine oli tal planeeritud juba varasemalt. Küll aga ei osanud ta oodata, et tavapäraste vaatajate asemel vaatab Riigikogu infotunni ettekannet paarkümmend inimest rohkem kui tavaliselt. Eelnevalt oli interneti kogukondades liikunud teave, et Ansip võtab sellel teemal sõna. Need paarkümmend lisavaatajat tundsid ennast väga solvatuna ning panid veerema palli, mida ei saanud enam peatada. Käitumine, mis sobib ühele Eestimaa Kommunistliku Partei esindajale ei ole kindlasti sobilik demokraatliku Eesti Vabariigi täidesaatva võimu kõrgeimale esindajale. Kindlasti on ACTA-vastaste seas neid, kes on leppele vastu võimuesindajate osavõtmatu, asjassepühendamatu ning tolatseva käitumise pärast solvunud:

Küsimused, mis sellele tasandil tekivad:  Kui naeruvääristatakse leppes kahtlejaid või vastaseid, siis kui tõsiselt saab võtta väidet, et see on üks väga õige asi? Millised on eetilised ja esteetilised piirid võimuesindaja käitumisel?

7. ACTA kui internetiõiguste muutja.
Sten Tamkivi küsib oma veebipäevikus:  „Äkki oleks aeg küps Interneti_kasutaja_ õiguste ja kohustuste seaduseks?"  Aga miks mitte - meil on olemas Igaüheõigus, mis sätestab kõigi õigused ja kohustused looduses liikumisel, miks mitte sama sätestada ka digimaailmas liikumisel. ACTA arutelu on toonud nähtavale siiani peidus olnud vajaduse digiilma igaüheõiguse järele. Õiguse kus saaks kirja panna, mida me ootame veebilt ja kuidas on mõistlik käituda internetis. Kuidas vähendada hirmu, et tulevad ootamatud DMCA-d, PIPA-d ,SOPA-d, ACTA-d, TPP-d jne. Reeglid, mis sätestavad igaüheõigusest viibida digiilmas. Sarnasel tasandil analüüsib ka  Linnar Viik oma 11.02 Postimehe arvamuses ACTA poolt tõstatatud küsimusi. Kui tahame olla digimaailmas suured ka vaimult, peame suurelt mõtlema. Suurelt saab mõelda vaid kõiki asjaolusid kaaludes.


Sellel tasandil on tekkinud küsimus:  Millisena näeme digikodaniku õigusi ja ka kohustusi virtuaalkeskkonnas viibides? Millisena me näeme Eesti riigi rolli internetiõiguste kehtestajana või liidrina digimaailmas?

8. ACTA kui digitaalne lõhe valitsuste ja noorte vahel.
Anto Veldre kirjeldab saates Vanamehed Kolmandalt 29.01 olukorda järgnevalt: "Valitsus ei saa aru rahvast, sest nad ei ole kaasa tulnud kaasaegse tehnoloogiaga." Seda fakti iseloomustab hästi Mart Laar, kellel saab ruum otsa Facebookis. ACTA mõistmised ja mittemõistmised on paljuski tingitud ka asjaolust, et ajal, mil üks generatsioon saab aru seosest kasseti ja pliiatsi vahel (pliiatsiga saab kassetti kerida) siis järeltulev põlvkond räägib mitmest samaaegsest identideedist inimesel. Kaks asja, mida omavahel ei saa võrrelda, aga umbes nii on arusaamine ka ACTA-st. Noorem generatsioon nuputab, et mis seos on pliiatsil ja kassetil, samal ajal ei saa vanem generatsioon aru, et kuidas saab olla inimesel korraga mitu identiteeti. Vahur Koorits toob oma 10.02 blogis artiklis " Juhend keskealistele, kuidas mõista ACTA vastast raevu " välja ACTA -tasandi just selle aspekti.

Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Kuidas saada üksteisest aru, kui maailm liigub edasi peadpööritaval kiirusel? Kuidas grämps saab aru lapselapse soovist sheerida kama läbi teleri ja kuidas taadud saavad aru, et sotsiaalne ja globaalne küla on uus paratamatus?

Igal tasandil, või tasandite kombinatsioonil on omad argumendid, mida nad näevad ja tajuvad. Ajal, mil igaüks proovib oma lugu ACTA puhul kaitsta unustatakse, et pimesi võidakse jätta tähelepanuta, et on olemas ka teistsuguseid nägemusi selle küsimuse lahendamisel.
ACTA on nagu sibul, mis on tõstetud äkitselt eestlase lauale ning nüüd kohustus see ära süüa. Küsimus on selles, kas proovida haugata sibulat tervena alla või süüa see ära kihthaaval. Valik tuleb meil teha aga lähiajal ja üheskoos.

edit - trüki-, kirja- ja ortograafiavigasid sai parandatud.

Jumal valvaku su üle!

Kaubandus-tööstuskoda korraldab kaitsealaste hangete seminari. Toimumiskoht on valitud sümboolne.

Mitu inimest suri vanadusse Eestis ehk suremise põhjused 2000-2010

Lugedes ajakirjandusest järjekordseid uudiseid traagiliselt lõppenud liiklus- ja tuleõnnetustest tekkis huvi teada saada - kui suure osa moodustavad tegelikult sellised "välditavad surmad". Analüüsisin natuke aastate 2000-2010 suremuste põhjuste statistikat ning tulemused alljärgnevad. Välditavaks surmaks loen ma surmajuhtumit, mis on põhjustatud tahtlikult või tahtmatult inimese enda või kellegi teise inimese poolt.
Kokku suri sellel perioodil Statistikaameti andmetel 192647 inimest.

Pilt on nukker. Vaata pilti suurelt.

Eesti suremuste statistika infograafik 2000-2010

Eesti suremuste statistika infograafik 2000-2010 by Mihkel Mikkelsaar is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported License.

Kümne aastaga õnnetuste, mürgituste ja traumade tõttu surnute arv on paari tuhande inimese võrra suurem kui Rakvere linna rahvaarv. Rääkimata sellest, et südame ning muude vereelundite haiguste tõttu suri Eestis nendel aastatel ära rohkem inimesi kui elab tänasel päeval Tartu linnas. Need on faktid, mille vastu ei saa.

Selle asemel, et kembelda müstiliste vanaisapensionite teemadel (IRL) või viia Eesti viie rikka riigi hulka(RE) või ehitada Lasnamäele õigeusu kirikuid (KESK) või sõlmida homoabielusid (SDE) või maksta kodanikupalka elamise eest (ROH) võiks mõelda, kuidas me kõik jääksime ellu, et neid hüvesid kasutada

Jah, tean et ebavõrdsed ja kaugeltotsitud näited aga kallid erakonnad - äkki tegeleks millegi olulisega?

Kui te ei saa suurendada sündimust niipalju kui loodate siis äkki tegeleks iibe tagumise otsa - suremusega? Kas see on normaalne, et kümne aastaga külmus modernses Eestis surnuks umbes tuhat inimest ehk siis ühe Mõisaküla linna täis inimesi?

Ja vastus pealkirjas esitatud küsimusele: Eestis suri aastatel 2000-2010 vanadussurma 4406 inimest.

Asukohaturundus, tehtud õigesti

Käisin mõni aeg tagasi ühes Põlvamaa väikepoes. Mäletate veel neid? Selline väikese mõõtmetega, kus ümber keerama riiulite vahel ei mahu ja müüja teab lisaks kõikide sisenejate nimedele ka nende haigus- ning armulugusid.

Lihtsalt tähelepanuväärne on, kuidas eksponeeritakse kodukohta ja soovitatakse kohalikke toiduained (toetate ju ostuga kohalikku tööstust). Kõigil kohalikel toodetel olid juures sildid "Parim Põlvamaalt!"- nagu näha ka minu halvakvaliteedilisel fotosüüdistusel.

Lisaks oli poes müügil ka Põlvamaa limonaad. Päris äge, äkki on mujal maakondades ka sellised kampaaniad ja ma lihtsalt pole tähele pannud?

Igal juhul on 5+ idee kohaliku kogukonna toetuseks-turunduseks.

Tehke järgi või makske kinni.

JLNEJMTT

Klienditeenindusest Tartus asuvate ehituskaubapoodide näitel

Olles tegelenud üle aasta erinevate kodu remondi ja ehitustegevustega on välja kujunenud päris hea arusaam, milliseid ehituskaubapoode Tartus tasub külastada ja milliseid mitte. Olles käinud samade ehituspoodide teistes filiaalides ka mujal Eestis arvan, et julgelt võib laiendada käesolevat minianalüüsi tervele ketile. Eelkõige annab see hea ülevaate, milline on kliendi roll ettevõtte töötajate silmis.


Kui tõlgendada ehituspoe ja kliendi vahelist suhet läbi ilmastiku siis:

*Tartus asuva Ehituse ABC jaoks on suhe kliendiga nagu päevadepikkuse vihma, sombuse taeva, 0-5 kraadi ringis oleva temperatuuri ja tugeva tuule ning rõveda lörtsiga ilm.

*Tartus asuva Espaki jaoks on suhe kliendiga nagu kerge tuulega, 10-20 kraadise vahelduva pilvisusga ilm, kus esineb nii selgeid momente, kui ka kergemat vihmasabinat.

*Tartus asuva Decora jaoks on suhe kliendiga nagu kena suvine eestimaine ilm, kus päike paistab ning kerged pilved jooksevad üle taeva, et peatselt kaduda.

*Tartus asuva K-rauta jaoks on suhe kliendiga nagu suvine Pärnu leitsak, kus kõik on nagu viimasepeal, kuid mugavam on ilma ignoreerida ja jääda koju.

*Tartus asuva Bauhof-i jaoks on suhe kliendiga nagu hiliskevadine ilm - peale lõõskavat 30 kraadist kuuma või minutitega koheselt saabuda hävitav äiksevihm, mille lõpetab meeldiv vikerkaar taevas, mille lõpetab saabuv rahe, mille lõpus on õis täis lõhnavaid sireleid ja päikest, mille lõpetab ...

*Tartus asuvate väikepoodide/spetspoodide jaoks on suhe kliendiga nagu tavaline EMHI poolt ennustav ilm: kui lubab et võib sadada siis kindlasti on rannailm, kui lubab lõõskavat päikest, siis hoia oma läkiläki ligi ja lumelabidas valmis.

Aga, et millest sellised arvamused.

Mõningad näited, millest kõik klienditeenindusega tegelevad ettevõtted võiks õppust võtta.

Ehituse ABC:
*saabun leti juurde. Küsin: kust saaks ja millist isetasanduvat põrandasegu põrandaküttega põrandale. Vastus klienditeenindajalt kes surfab arvutis ja ei viitsi isegi pilku tõsta: minge sinnapoole (sinnapoole= 3 käigu erinevate segudega, kus ma juba isesesivalt tulutult otsisin) ja vaadake ise. Küsin: milline segu sobib selleks. Vastatakse XX firma segu nr 10. Lähemal vaatlusel selgub, et sellisel firmal pole üldse sellist segu olemas, sobiv on hoopis XX firma segu nr 30. (peale viipamist lahkusin ostuta poest)
*taust: käisin tutvumas dushinurkadega, sobiva leidsin kataloogist , teenindaja kinnitas, et seda on võimalik tellida. Tulen elukaaslase ja kahe lapsega (kes ei ole heas tujus ja väljendavad seda igatemoodi) vaatama väljavalitutu. Teenindaja istub laua taga ja räägib teise teenindajaga juttu teemal "sa naabri leidat tead, ja siis ta toppis näpu ninna, jne" Ootame kannatamatult, 1 minut, 2 minutit, 3 minutit, lapsed lähevad järjest rahutumaks. Teenindajad jätkavad juttu teemal "tead mis naabrijukul juhtus". Suurem laps avastab meelelahutuse ja hakkab ühte näidisvanni jalaga kolkima. Keelan. Ootame. 1 minut. 2 minutit. Hakkan liikuma ise leti taha, et saada kätte kataloog. teenindaja: Kas teil on mingi soov? (no jah tõesti ma istusin terve perega ta leti ees 6 minutit niisama) Mina: jah soovin saada kataloogi, et näidata sealt ühte dushinurka. Teenindaja: Ei anna, meil on kõik väljas ja see kataloog pole vaatamiseks. Mina: aga teine teenindaja ütles, et on võimalik. Teenindaja: Ei ole võimalik, minge vaadake sinna (käega viibe suvalises suunas). teenindaja: kui seal ei ole siis ei saa te rohkem midagi. Seejärel suurem laps hakkab kolkima uuesti jalaga vanni. Ma ei keela, ütlen: kolgi kolgi, tädil on kama. Tädil ongi kama. Lahkume poest, tellime sama vannialuse konkurendi juurest, rõõmsalt maksame 200 krooni rohkem, kuid tunne on parem.
*pool aastat hiljem, loodan et elu on muutunud, masu mõjunud ja tegu oli üksikjuhtumitega. Saabun ostma muruniitjat, mis on soodne. Müüja räägib telefoniga "ja siis naabri liina torkas endale näpu ninna juttu". Ei sega, ootan. Ootan. 1. 2. 3 minutit. 4 minutit. Loobun, lahkun, enam pole tagasi läinud.

Ehituse ABC kaotus - klient ja ca 100000 krooni, mis järgneva aastaga kulutati mujal. Müüjad-teenindajad olid kõigil juhtudel erinevad, seega ei saa süüdistada, et müüjal oli paha päev. Arvan, et antud juhul oli suhtumine saanud alguse juba juhtidest.

Espak:
Espak, on ehituskaupade pood, mille kohta ei oska midagi öelda ja see ongi nende juures üks häiriv asjaolu. Ei ole ei häid ei ülihalbu kogemusi. Ka hindade poolest ei kutsu ega ka tõrju see pood.

Decora:
*tellin keraamilisi plaate. Öeldakse, saab teisipäeval. Teisipäeval helistatakse: saabusid, tulge järgi. Olen rõõmus.

*tellin jälle keraamilisi plaate. Öeldakse, saab kolmapäeval. Teisipäeval helistatakse: ei jõua kolmapäevaks, tulevad järgmine esmaspäeval. Olen pettunud, kuid tean arvestada. See tõstab tuju.

*lähen küsin, et mis hinnaga müüte geotekstiili. öeldakse hind, kirtsutan nina. Öeldakse ok, teeme natuke parema pakkumise ja teeme väikese sooduka. Soodukas on suur. Suurem kui oskan oodata. Olen rõõmus.

K-rauta:
*lähen küsin spets. kruve. Viiakse kruvide sektsiooni. Teenindaja: Ma ise seda teemat ei jaga, kutsun kellegi kes oskab. Ootan. Minut. 2. 3. Tänu loogilisele ülesehitusele leian vajamineva kruvi ise. Lahkun.
*tahan nõu küsida mingi kummalise möksi osas, mida peab vannitoa seinale määrima. Otsin teenindajat. Otsin. Üks vahe, teine vahe. Otsin. Leian teenindaja. teenindaja: oi oi see pole minu sektsioon. Otsige edasi. otsin otsin. Leian teenindaja. Teenindaja: oi oi, see pole minu sektsioon. Otsige edasi. Ei otsi. Lähen infolauda. Küsin et kas teil on masu nii vägev olnud et enam ei saa kliente ka teenindada. Infolaud helistab õigele teenindajale. 10 sekundiga on kohal ja pädev nõu antud möksi osas.

Bauhof:
*Saabun lävepakku ostma. Peab tellima. Tellin. teavitatakse, et saabus kohale. Lähen järgi. Viin koju. Kaotan tsheki. 2 nädalathiljem, ennem paigaldamist avastan, et lävepakk on tegelikult lõhkine. Tshekki pole. Lähen arglikult bauhof-i. Seletan. Mõtetes on miljon vabandust. Öeldakse: pole probleemi, muidugi vahetame ümber. Olen rõõmus. Öeldakse, et uus saabub nädala pärast. Mul on vaja homseks. Helistatakse. Tootja saadab ELS-iga ja maksab ise saatekulud. Olen väga rõõmus.
*Saabun ust ostma. Peab tellima. Tellin. teavitatakse, et saabub neljapäeval. Lähen neljapäeval kohale. Öeldakse, et pole, saabub reedel. Lähen kohale. Pole. Öeldakse, et saabub esmaspäeval. Esmaspäval ka pole. Ütlen, et tühistan tellimuse kui ei saabu nädala lõpuks. Teisipäevaks on uks kohal. Pole nii rõõmus, pigem pettunud.

Väike ja spetspoed:
*Need on kummalised kohad ja nendesse tasub minna ainult tuttava soovitusel: "Seal, XX tänaval garaashi taga, neljas uks vasakule - vaat seal müüakse odavalt seda või seda." Enamasti see või see ongi seal ropult odav. Kõik muu on ropult kallis või ebavajalik.

Seni kasutamata reklaamivõimalus, Kuku raadio üllatab

Kuku on raadio, mida ma kuulan Eestis kõige rohkem. Kuku raadiot ma kuulan ilma reklaamideta - nimelt podcastina, sest saadete ajad ei sobi minu elugraafikuga.

Hea ja mugav. Ka on tunniajased saated tänu reklaami puudumisele märksa lühemad: 10-15 minuti võrra.
Väike ülevaade podcastidest, mille kõik osad olen ma viimase kahe aasta jooksul ära kuulanud:

• Keskpäevatund (50 minutit)
  
• Kukkuv Õun (50 minutit)
  
• Kukul Külas (1 tund 40 minutit)
  
• Magneet (50 minutit)
  
• Majandusruum (50 minutit)
• Nädalategija (50 minutit)
• Vahetund Postimehega (50 minutit)
• Välismääraja (50 minutit)
• Äripäev Eetris (50 minutit)

Seega kuulan ma nädalas üle kaheksa tunni Kuku raadio saateid.

Aastate jooksul olen ma tihti tänanud mõtetes Kukut nende raadiosaadete avalikustamise eest, ning ka reklaami puudumise eest nendes saadetes. (On ju mõttetu avaldada podcastis reklaami inimestele kes kuulavad saadet võibolla aastate pärast, mil toode-turg on muutunud).

Pühapäeval üllatusin kuulates Keskpäevatunni podcasti. Saate alguses on reklaam, kusjuures suunatud reklaam, podcasti kuulajatele. Reklaam kutsub ülesse kuulama ühte uut (?) podcasti.

Päris põnev ja kusjuures ei põhjustanud üldse viha ega tigedust kuulates reklaami, sest reklaam oli väga hästi sihitud (podcastikuulaja, arvamussaate kuulaja, võib olla huvitatud tõesti teisest samalaadsest saatest podcastina).

Nagu öeldakse, reklaam muutub ärritavaks siis kui reklaamitud asi jätab meid külmaks ega puutu meisse. Antud juhul oli tegu väga asjakohase tutvustusega. Jääb ainult mõelda ja oletada, millal hakatakse analüüsima minu podcastide kuulamist tervikuna ja pikkima vahele saadetele mind tõenäoliselt huvitavat maine ja brändireklaami, mis on ajatum. Järgmine arendus edasi oleks, et podcasti faili downloadimisel tehakse mp3 fail igaühe unikaalset maitset arvestades. Sealhulgas reklaamid on ajakohased ja lisatakse podcastile allalaadimise hetkel.

Hea reklaam müüb ... ! (ja annab märku kes on müüjaks)

Mul on väikesed lapsed. Väikestele lastele meeldib mürada, mängida, lasta liugu, kiikuda ja turnida. Kahjuks minu lastele ei olnud aias ei liumäge, kiiku ega muud mänguväljakut, peale hunniku kruusa.
Mõtlesime, et ka meie lastel võiks olla tore mänguväljak kus turnida, kiikuda ja mängida.

---
Minu kodu ja töökoha vahel on mitu mänguväljaku "näitust", mille pakutavad tooted tundusid olevat väga vinged, nagu näete ka piltidel. Mõtlesime, et just nende seast võiks teha valiku. Kahjuks aga sattusime ületamatu takistuse otsa. Kes nuputada tahab, võib vaadata kahte järgnevat pilti, mis on tehtud autoga möödasõites. Mõelge ja katsuge leida, mis võis meile saada takistuseks nende soetamisel. Piltidelt on välja cropitud kõik ebaoluline. Need, kes nuputada aga ei taha, kerige piltidest julgesti mööda.


Lahendus on järgmine: Kummagi nende puhul ei olnud võimalik saada korralikku vihjet tootjale-müüjale. Mõlemad jäid tee peale aga polnud mahti ekstra kinni pidada ja tutvuma minna, kas äkki on tootja olemas kuskil peenes kirjas. Esimese pildi puhul on olukord hullem, pole olemas ka reaalset müügipunkti, rääkimata siis mõnest selgitavast infotahvlist. Teise puhul on olemas nii oletatav müügipunkt ja ka infotahvel. Kahjuks on infotahvlil kirjas suurelt info, et tegeletakse mänguväljakute müügiga (nagu see poleks iseenesest mõistetav suure koguse mänguväljakute asetsemisel müügiplatsil), lisaks on olemas ka imepisikeses kirjas, rohu sees (pildil ei ole näha), ka veebiaadress. Kahjuks on aga see nii pisike, et vaatamata korduvatele katsetele seda lugeda, ei ole see meil õnnestunud. Ja me tegime seda korduvalt, ja korduvalt. Ainuke arusaadav asi on www seal ees.

Kuna kummagi tootja kohta rohkem infot me ei saanud oma põgusatel, aga igapäevastel möödasõitudel siis sai lapsele mänguväljak soetatud mujalt.

Turundusnõuanne: Kui te midagi reklaamite, ärge jätke tarbijat teadmatusse! Öelge tarbijale ka väga selgelt (ja nähtavalt), et kust saab lisainfot. Teie ettevõtte veebileht ei tohiks küll olla välireklaamide puhul info, mida möödasõitjate eest peita.

Kas arvutiprogrammid on halvasti tehtud või kasutajad muudavad nad halvaks

Käisin eile Rimis üle pika aja ning kassas kogesin järgmist elamust. Kassas oli praktikant-õpipoiss, nagu tavaliselt ikka neid poodides leidub. Noor, vist alles 20nendatesse jõudnud noor neiu, kelle näpud käisid väga vilkalt minu kaupa läbi lastes. Nii kiiresti, et ma isegi küsisin kas ta on tõesti alles esimest päeva tööl. Selgus, et oli.

Tema seljataga oli eluaastaid juba palju näinud 60nendates daam, kes oli ilmselt mingi vanem-müüja vms. Igaljuhul oli tema ülesandeks noort tema esimesel päeval juhendada.

Kaup läbilöödud toppisin oma pangakaarti masinasse. toks-toks-toks pin sisse. Masin näitas "Võite kaarti eemaldada". Siinkohal hakkasid arenema sündmused.
Mul on nimelt selline komme, et peale seda kui masin teatav kaardi eemaldamise lubamisest küsida see alati müüjalt üle. Kas võin või mitte. Komme tekkis kui algusajal tühistati pidevalt mu tehingud liiga varajase nkaardi väljatõmbamise pärast ära.

Küsisin ka seekord: Kas võin kaarti eemaldada.
Praktikant: Jah, tehing on sooritatud, aitäh.
Vana-müüja praktikandile: Oot-oot, sa ei saa kunagi öelda kliendile et tehing on sooritatud, sina ei tea seda. Ainult klient näeb oma ekraanil, et tehing on sooritatud.
Praktikant: Aga mul tekkis mingi arvutiekraanile mingi kiri et: "tehing edukalt sooritatud", kas see siis ei tähenda seda?
Vana-müüja: See programm ütleb siin pidevalt igasuguseid asju ja teateid, ära pane neid üldse tähele. Meil on [siin poes] kuskil terve raamat nende teadete kohta, mis see programm veel ütleb aga ega me ei pea teadma neid ja las ta ütleb. Me ei pane neid tähele.

Ja maailmast oli jälle saanud parem koht. Ühe noore inimese initsiatiiv lugeda abitekste sai lömastatud ja itimehe ponnistused luua mõistliku ja abistavat kassasüsteemi said hävitava hinnangu.


PS. Loodan et see praktikant julgeb siiski kassaprogrammi errorteateid teinekord lugeda ja uskuda.

Suur viga ettevõtluses: Te ei tea oma klienti. Krediidipanga näitel.

Üks tõsisematest vigadest, mida ettevõtte saab teha on mitte uurida ja selgitada välja, kes on ettevõtte kliendid. See on vale juba puhtalt turunduslikus mõttes. Kui ettevõtte ei tea oma kliente, kuidas ta saab väita, et teab millised on kliendi vajadused.

Sellest aga veel tõsisem on viga, kus ettevõtte ütleb oma kliendile: ma ei tea sinust midagi. See on vale nii turunduslikult aga näitab ka suhtumist - me ei väärtusta oma kliente niipalju, et nende kohta teada isegi lihtsamaid asju.

Krediidipanga näide
Sisenesin hiljuti Krediidipanga internetipanka, et sooritada vajalikke makseid. Mind ootas aga ees üllatus. Krediidipank oli saatnud mulle veebiankeedi uurimaks minu rahulolu pakutava teenusega.
Iseenesest on tore, et ka Krediidipanka on hakanud huvitama minu kui kliendi arvamus. Kahjuks oli tõsine viga tehtud juba esimese küsimusega. Kui kaua olete olnud Krediidipanga klient? Halloo, kosmos! Kes peaks teadma aastaid, mis ma olen veetnud mõne ettevõtte juures. Selles küsimusest saab olla räigem ainult küsimus: Kallis internetipanga klient, palun ütle meile oma nimi, sest me tõesti ei tea, kes sa oled.

Mis mõttes, et te ei tea kaua ma olen teie klient? Kas meievahelisel lepingul ei olnud siis kuupäeva peal? Või hävisid sõlmitud lepingute paberid mõnes tulekahjus? Kas neid sõlmitud lepinguid siis digitaalseks ei tehtudki, et saaks sealt järgi vaadata minu kliendiks oleku aja?

Peale selle oli tegu kohustusliku küsimusega, kuidas ma peaksin siis vastama kui ma ei tea oma kliendistaashi pikkust. Äkki mind ka ei huvita see, nagu teidki ei huvitanud?

Teised ettevõtted
Veel hiljuti oli minu tööülesandeks ärianalüüsi ja statistika ettevõttes Resta läbi viia erinevate ettevõtte klientide rahulolu uuringuid. Töökogemus erinevate ettevõtetega näitas, et väga mitmetel organisatsioonidel on probleeme oma klientide kohta info kogumisega.

Toodud Krediidipanga näites olnud kliendisuhte pikkus on üks sagedamini esinevates küsimustest, mida soovitakse kliendilt alati küsida rahulolu uuringutes.
Minu kogemused ja ka normaalse uuringu läbiviimise tava räägib, et kunagi ei tohi küsida asju, mida ettevõte tegelikult teab või saaks kerge vaevaga teada. See häirib klienti ja muduab ka küsimustiku pikemaks ja vähem atraktiivseks.

See oli ka minu sõnum kliendi rahulolu uuringute projektijuhina - ärge küsige kliendilt asju mida te saaksite muidu teada. Kliendisuhte pikkus - see on lihtne järgi vaadata esimese sõlmitud lepingu kuupäevast või esimesest arvest kliendile. Nõustun, et selline järgivaatamine ei sobi paljudele organisatsioonidele nende äriloogika tõttu: näiteks väikepoed ilma kliendikaarti süsteemite või ettevõtted, mille teenuseid on vaja kasutada üliharva (Näiteks matusebürood).

Näiteid küsimustes, mida on soovitud kliendilt teada saada, kuid mida te peaksite niisama teadma: Nimi, asutuse juhi nimi, asutuse (asutus kui klient) nimi, viimase ostu sooritamise aeg, teie asutuse käive. Kõik nimetatud on faktid mida peavad ettevõtted teadma ka ilma kliendilt küsimata.

Selleks, et minu mure ei jääks puhtalt kurtmiseks, annan ka mõned õpetussõnad, mida olen jaganud ettevõtetele info hankimisel klientide kohta.

Info, mida ettevõte juba peaks teadma oma kliendi kohta, saamine:

• Ära küsi kliendilt otse! See on sinu töö teada ja sinu viga kui oled unustanud.
• Vaata läbi sõlmitud lepingud ja saadetud arved-kirjavahetus.
• Küsi infot oma kolleegidelt, kes võivad klienti rohkem teada.
• Kasuta Google-t üldinfo hankimiseks.
• Kasuta äriregistrit, ajalehti ja organisatsiooni kodulehte saamaks teada infot organisatsiooni käibe, juhtide kohta.
• Räägi kliendiga rohkem ja ennetavalt. Teie omavahelistes vestlustes võivad selguda need faktid ka kogemata ja ilma piinlike küsimusteta: "Umm, te moodustate 70% meie käibest aga kaua te meie klient olete olnud?"

Väike reklaamlink ka: Kui tahate minna suvel põnevale matkale, siis selleks annab võimaluse kummipaadi rent.

Kübersõda - filmis ja tegelikkuses

Vaatan kirjutamise hetkel Kanal2-st filmi, mis räägib tulevikust ja tulevikusõdadest. Terminaator on film, mille vaatamine lapsena põhjustas sügavaid mälestusi ja loodan, et mitte permanentseid traumasid.

Kes selle filmi sisu ei tea, siis kokkuvõtvalt saan öelda, et filmi üks tegevusliine jutustab tulevikus (aastal 2030) peetavatest sõdadest. Sõdadest, kus tulistatakse laserrelvade abil ja sõditakse küborgitega: poolinimesed-poolrobotid. Siiski on huvitav, et sõda käib tavapäraste, endiselt Napoleoni-aegsete reeglite järgi. Mina tulistan sind, sina tulistad mind, kes pihta saab on surnud. Nagu polekski midagi muutunud aastasadadega.

Jälgin samal ajal filmiga ka ühe silmaga Twitterit, sotsiaalmeedia populaarseimat platvormi. tänapäeval. See väljend "samal ajal" tähistab aeg paarkümmend aastat enne Terminaatori tulevikus olevaid lasersõdasid; tänast aastat 2009. Twitteris käib sõda, kübersõda. Sõda peetakse Iraani presidendi valimiste tulemuste pärast.
Möödub minut ja juba on lähetatud Iraani-teemalisse twitterivoogu üle 60 kaasaegse kuuli - tweet-i ehk säutsu. Kaasaegne lahing ei ole ühepoolne. Sõjategevusse kübertandril on haaratud mõlemad osapooled. Kiiresti levitatakse osapoolte vahel sõjaväljal (sõjavälja aadress on #Iranelection) avalikku infot. Teavet nii oma sõjaplaanide, kaitsetaktikate ja ka soovituste kohta kaassõduritele. Kuulideks kaasaegses tulevikusõjas on fotod sündmuskohtadest, osavõtjate kirjeldused toimunust. Tulevikusõja pommideks on ründed internetiteenuste vastu, arvutivõrkude blokeerimised ja sulgemised. Tulevikusõja tuumapommiks on elektrikatkestus või arvutivõrgu hooldus.

Nagu näete, siis Terminaatori loonud Autori fantaasia jäi alla tegelikele arengutele. Tulevikusõda erineb juba täna sellest, mis arvati tulevikusõja kohta aastal 1984. Tulevikusõja põhiliseks relvaks ei ole laserid ja küborgid. Tuleviku laskemoonaks on õudust äratavad pildid, kirjeldused, säutsud. Tulevikusõjas tulistatakse nimetet laskemoona sõjas mitteosalevate inimeste pihta. Inimeste pihta nagu mina, kes jälgivad sündmusi twitteri, cnn ja bbc kaudu. Inimeste, kes ootasid oma lapsepõlves, et tulevikusõda peetakse laserrelvadega, mitte säutsudes.

PS. Imekombel õnnestus selles sõjas ühe tuumapommi plahvatust vältida. Twitter planeeris täna enda korralist hooldust koos tunniajalise pausiga teenuses. Ameerika Ühendriikide valitsus edastas palve Twitterile hooldust mitte teha; Tuumapomm kübersõjas jäi seekord lõhkemata. Millised Teie ettevõtte poolt pakutavad teenused võivad osutuda kriitiliseks järgmises kübersõjas? Kas olete valmis selleks, et teie infosüsteemid neile vastu peavad?

Autor, Mihkel Mikkelsaar on AS Resta turunduse projektijuht ja Matkarent.ee juhatuse liige.