Asjad mis mulle meeldivad

Kunstis ja kirjanduses on levinud motiiv kaugest tulevikust, kus populaarseimaks näidatavaks telesaateks on sadistlik reality-show . Saade, kus elu ja surma peale aetakse taga inimesi. Show, mille kulminatsioonis  tapetakse tagaaetav kas võikalt või eriti võikalt. Üks algupärasemaid selle žanri esindajaid on "The running man" (1987), hetkel populaarseim on ilmselt "The Hunger Games" triloogia. Üks esimesi näiteid kaasaegsest kirjandusest on The Survivo r  (Walter F. Moudy). Novell jutustab "Olympic War Games" nimelisest pärissõja-teleshowst, milles USA ja Nõukogude Liit sõdivad reaalajas, et selgitada välja juhtiv riik järgmiseks neljaks aastaks. Üha enam on näha, kuidas surma "mänguline" esitamine ei ole ainult kirjanduse, vaid ka tavameedia igapäevaosa. Selliselt on peaaegu saavutatud tase, mis kunagi oli pelgalt väljamõeldud filmi ulm - reaalne showd surma saabumisest. Surma all ei pea ma silmas mitte ainult elusolendi olemasolu lõppu, vai...

Eilses ETV "Paar" saates oli Marko Reikop kutsunud külla Barbi Pilvre ja Peeter Oja. Teemaks oli kollane ajakirjandus ja jama, mida on hakatud ajakirjanduse sildi all tarbijatele ette söötma. Uudised kuidas Paris Hilton vabaneb-ei vabane vanglast; kas Jaagup Kreemile meeldib kevad või suvi või sügis. Kas Hiinas eemaldati mehelt 7 kilone kasvaja või eemaldati see 7 kilone kasvaja tema kaksikvenna kõhus olevalt lootelt. Kas kellegil on midagi parajasti pikka või on see hoopis mõnusalt lai. Uudised mille kohta ütled: Don't give a shit. Aga kahjuks me loeme neid. Jah, ka mina olen neid "uudiseid" lugenud. Milleks? Vastus on ilmne: iga pealkirja taha vaatasin, sest ma suutsin jätkuvalt hämmelduda: kas ka sellest annab kirjutada uudise. Päevas kulutasin minuteid uudiste peale mis mind tegelikult ei huvitanud. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles Eesti Vabariigi 90. aastapäeva kõnes: "See on meie igaühe otsustada. Kas me tahame Lennarti Meri, Jaan Kro...