09 oktoober, 2013

Artikkel Delfis "Keskkonnast tingitud mõju ei saa omistada vallajuhtide tegevusele"

Mõni aeg tagasi avaldas Delfi minu artikkli: "Keskkonnast tingitud mõju ei saa omistada vallajuhtide tegevusele" Ajaloo huvides olgu ka siit blogist viidatud sellele mõtteavaldusele. Eraldi siia kopeerima seda ei hakka.

Osaliselt on ajendatud see artikkel nii seisakust Ülenurme valla arengus. Teisalt jälle on see laiendatav väga paljudele Eesti kohalikele omavalitsustele, kus vallajuhid on liiga pikalt jäänud loorberitele puhkama, ning vaja oleks nii värskeid mõtteid, kui ka uusi suundasid tegevuses.

Täpemalt on minu valimisplatvorm ja soovid kirjas minu kodulehel: Mihkel Mikkelsaar Ülenurme vallavolikogusse 2013

13 september, 2013

Miks ma otsustasin kandideerida Ülenurme valla volikogusse

Minu otsus kandideerida Ülenurme vallavolikogusse ei ole tingitud asjaolust, et praegu oleks asjad Ülenurme vallas väga halvasti. Vastupidi, Ülenurme vald on üks jõukamaid omavalitsusi. Mitte ainult Lõuna-Eestis, vaid ka Eestis tervikuna. Küsimus minu jaoks on, kas Ülenurme vald tahab vaikselt manduda rahulolus iseendaga, või on valmis ka suuremateks arenguteks. Arenguteks ja võimalusteks, mida seni Ülenurmet stabiilsena juhtinud volikogu, ei ole osanud või ei ole julgenud märgata, sest ei soovita raputada ja muuta harjumuspäraseid protsesse. Täpsemalt kajastan enda soove järgmisel veebilehel: Ülenurme vallavolikogu üksikkandidaat Mihkel Mikkelsaar.

Ülenurme valla arengule aitaks kaasa alljärgnevate probleemkohtadega tegelemine. See oleks minu südameasi, kui osutun valituks Ülenurme vallavolikogusse.
  1. Maksutulude suurendamine
  2. Lapsetoetuse suurendamine
  3. Jalgrattateede võrgustik külade vahel
  4. Puhke- ja virgestusalad nii Ülenurme valla, kui ka Tartu elanikele
  5. Kõrgema lisandväärtusega töökohtade toomine valda ning ettevõtluse soodustamine
  6. Rohkem suhtlust vallaelanikega
  7. Sõbralik ühistransport vallasiseselt

 

Maksutulude suurendamine

 

Ülenurme valla maksutulude suurendamine on võtmeküsimuseks, tagamaks ülejäänud eesmärkide täitmist. Kohaliku omavalitsuse maksude kehtestamist ma ei poolda. Küll aga on Ülenurme senine vallavolikogu jätnud suuresti kasutamata võimalused suurendamaks valda sissekirjutatud inimeste arvu. Asjaolu, mis tagaks ka nende tulumaksu laekumise Ülenurme valda.
Inimeste, kes on enamasti jõukamad, töötavad linnas ja on hiljaaegu asunud elama Ülenurme uusasumitesse. Inimeste, kes kasutavad kohalikke puhtaid talveteid, kuid kelle tulumaks laekub näiteks Tartu või Tallinna eelarvesse, lappimaks nende omavalitsuste teede ja eelarveauke.

Vald on jätnud kasutamata igasugused võimalused teha kampaaniaid astumaks Ülenurme valla elanikuks (puuduvad üleskutsed valla lehes, kodulehel, kasvõi otsepostitus uusasumitesse). Näiteks Tartu ja ka Luunja vald teevad aktiivset kampaaniat, meelitamaks inimesi enda alla. Miks Ülenurme vald ei võiks suurendada oma sissetulekuid, kaasates selleks nende inimeste maksuraha, kes elavad Ülenurme vallas, kuid omavad muud sissekirjutust?

Ülenurme vallas elas 2011 rahvaloenduse ajal: 5453 üle 20 aastast inimest. Samal ajal sissekirjutust omavaid inimesi oli selles vanusegrupis 4524 (Allikas: Läbipaistev Eesti Omavalitsus). Kõik see on saamata jäänud maksutulu, mis läheb Ülenurmest mööda. Koos lastega erines valda sissekirjutatud elanike arv üle 1700 inimese.

Lapsetoetuse suurendamine vallas

 

Ülenurme vald pakub küll vastsündinud laste vanematele lapsetoetust, kuid see toetus ei ole konkurentsis ei Tartu, ega ka näiteks Luunja valla toetustega. Seetõttu väldivad noored pered enda sissekirjutamist Ülenurme valda, et saada osa näiteks Tartu linna pakutavatest suurematest lapsetoetustest. Asjaolu, et me pole nii rikkad, et maksta kõrgeid toetusi ei päde, Luunja vald on Ülenurmest vaesem. Raha lapsetoetuste suurendamiseks oleks võimalik saada nendesamade, uute sissekirjutuste arvelt. Lapsed kasvavad suureks, kuid laekuvad maksutulud jäävad veel pikaks ajaks Ülenurme elu parandama.

Jalgrattateede võrgustik külade vahel

 

Ülenurme ei ole nii suur vald, et Ülenurme külasid ühendav jalgrattateedevõrgustik oleks ebareaalne. Paljud ühendused on olemas (eelkõige Tartuga), kuid palju on selles osas veel teha. Arvestades Ülenurme vallas elavate inimeste hulka, kes töötavad väljaspool koduküla, oleks mõistlik rajada seda toetav infrastruktuur. See vähendaks niigi koormatud autoteedel liiklust ja oleks kasulik ka tervisele. Infrastruktuur, mis võimaldaks õpilastel liikuda kooli, töötajatel ametikohale, puhkajatel loodusesse. Taristu, mis oleks ohutum kui praegune ning mis looks ka eeldused suuremaks küladevaheliseks läbikäimiseks.

Puhke ja virgestusalad nii Ülenurme valla, kui ka Tartu elanikele

 

Ülenurme vald peaks tugevamalt panustama virgestus ja piknikualade loomisesse enda territooriumil. Vaadates Tartu ümber ringi, näeme rohkesti puhke-, telkimis- ning lõkkeplatse meeldivaks piknikupidamiseks perega. Ülenurme vald on suuresti jätnud kasutamata võimalused luua, ja välja reklaamida Ülenurme valla kenasid kohti - Porijõgi, Uhti ja Lepiku ümbrus. Kohad mis oleks nii silmale ilusad, kui pakuks ka huvitegevust. Ülenurme valla külastamine mõjuks kindlasti hästi siinsetele, vähemaks jäänud, poodidele.

Kõrgema lisandväärtusega töökohtade toomine valda ning ettevõtluse soodustamine

 

Ülenurme vald ei saa jääda puhkama lootuses, et küll Tartu ettevõtted, kes otsivad odavamat ja laiemat tootmis- ja laopinda liiguvad rohkem äärevaldadesse. Jäädes lootma ainult sellisele liikumisele on majanduse kasv vallas märksa aeglasem, kui panustades kõrgema lisandväärtusega töökohtadesse. Kuidas vald saaks siin kaasa aidata? Loodavad ja olemasolevad tehnopargid peavad olema varustatud ligipääsetavate teedega (sealhulgas jalgrattateed) ning ühistranspordiga, olgu see siis vallasisene või maakondlik. Esmajärjekorras tuleb tagada hommikune, talvine teehoole, et inimesed jõuaksid tööle.

Ülenurme valda läbi kiire internetiühenduse baasvõrgu trassi ESTWIN osa ELA015, Ülenurme omavalitsus peab asuma läbirääkimistesse erinevate telekomiettevõtetega ja kogukondadega, et laiendada seda võrku ka olemasolevatesse asumitesse, lõpptarbijani. Kiire internetiühendus on oluline nii tavatarbijale, kui ka tänapäeva moodsale, kõrge lisandväärtusega ettevõttele.

Rohkem suhtlust vallaelanikega

 

Üks, millest vallakodanikuna puudust tunnen on infovähesus vallas toimuva kohta. Valla kodulehekülg on sisuliste muutusteta alates aastast 2007, info uuendamine käib juhuslikult. Puuduvad kaasaegsed teavitused sotsiaalmeediakanalitesse (Facebook nagu on Luunja ja Kambja vallal).

Praktiliselt ainuke võimalus vallas toimuvatest sündmustest aimu saada on kord kuus ilmuva valla leht. Mul on samas heameel ja tunnustus, et Ülenurme valla juhid ei ole muutnud valla lehte nö. oma hääletoruks. Samas on vallajuhid jätnud kasutamata võimaluse rääkida vallaelanikega, lihtsas ning arusaadavas keeles - kuhu suundub oma arengus Ülenurme vald? Kuidas me areneme, ja milleks? Millised on vallajuhtide seisukohad, arvestades riigi survet omavalitsuste liitmise ja tõmbekeskuste suunas. Ülevaatlik protokoll vallavolikogu istungist ei ole arusaadav ning üheselt selge selgitus valla arengusuundadest ja otsuste põhjustest. Kaasaegne Ülenurme valla kodanik vajab, et temaga suheldakse, ja suhtlus ei ole kunagi ühepoolne.

Sõbralik ühistransport vallasiseselt

 

Üheks murekohaks, mida vallavolikogu saab aidata lahendada on vallasisene ühistransport. Hetkel on vald seisukohal, et liikumine sihtpunkti on iga inimese isiklik mure ja traagika. Väidan, et see ei tohiks olla nii. See on valla huvi, et õpilased, kes õpiksid Ülenurme vallas, saaksid käia Ülenurme koolis. Paljud elanikud valivad õppimiseks pigem Tartu linnas asuva kooli, sest transport linna on kiirem ja soodsam, kui liikumine valla keskusesse. Ülenurme vallas peaks olema igapäevane, tööinimesele ja koolilapsele sobiv, vallasisene transpordivõimalus jõudmaks tööle mõnda teise Ülenurme valla asumisse või kooli. Ülenurme vald ei tohi eeldada, et igal inimesel peab olema auto, või et tema ainukeseks soovitud marsruudiks on Tartu-Külitse või Tartu-Tõrvandi-Ülenurme-Lennujaam-Reola-Uhti.

Ülaltoodud on minu põhiteesid, mida ma loodan muuta paremaks, olles Ülenurme vallavolikogus. Kui sa nõustud nendega, soovid vaielda või täpsustada, siis võta julgesti ühendust ning anna oma hääl minule.
Miks ma ei kandideeri ühegi valimisliidu või erakonna koosseisus - otsustasin nendel valimistel anda oma hääle inimesele, keda usaldan ning kelle nimi ei oleks määritud ühegi olnud skandaaliga. Ka ei meeldi mulle olukord, kus erakonnas olnud või olevad inimesed soovivad oma nägu puhtaks pesta kandideerides mitte erakonnana vaid valimisliiduna, lootes, et inimeste mälu on lühike.

Nagu öeldud varasemalt, siis täpsemalt saate lugeda ja küsida minu valimise veebilehel: Ülenurme vallavolikogu üksikkandidaat Mihkel Mikkelsaar.

28 aprill, 2013

Meediamanipulatsioon

Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Raske on sellega mitte nõustuda. Pilt võib ükskõik millisele tekstile lisada juurde värvingut, usutavust. Sageli, valides kodulehele või artiklile sobivat pilti öeldakse: ah pane mingi tööhoos naisterahva või naeratava lapse pilt. Tihti vaadatakse pilti kui "nice to have" või "silmal oleks ilusam vaadata" või et - no midagi peab ju olema.

Need, kes on piltide psühholoogiaga paremini kursis vaatavad väga täpselt, et pilt toetaks sõnumit.

Toon ära Postimehes ilmunud kahte artiklit illustreerivad pildid.

Oma lapsi kaitsev ema

 Uudis ise - Tsarnajevite vanemad: pojad võidi süüdi lavastada. Pilt, mis räägib emast, kes on valmis võitlema oma poegade süütuse eest. Pilt, mis ütleb - mina kaitsen oma süütuid lapsi.

Kuri islami vanamutt, kes võib sooritada kurja

Uudis ise - CNN: Vene võimud kuulasid pealt Tsarnajevite ema arutelu džihaadi üle. Pilt mis räägib araabia päritolu islamiusulisest naisest, kes võib sooritada kurja. Pilt mis ütleb - mina tahan halba!




Pildid tunduvad olevat tehtud samal ajal, kuid erineval ajahetkel. Pilt toetab sõnumit ja loob kuvandit.

15 aprill, 2013

Kiri vanaisale – kõne isamaale Eesti Korporatsioonide Liidu aastapäeva kommersil

Kallis vanaisa!

Polegi sulle kaua aega mõelnud. Nüüd kevadisel, tärkamise ajal, arvasin heaks seda teha. Kuidas sul ka läheb seal, teises ilmas? Kindlasti läheb ladusalt ja mõnusalt.

Tean, sa pigem tahad uurida minu käekäigu järele, et viia ennast uudistega kurssi. Katsun siis teha lühidalt ja ladusalt, et oleks sul kergem ka kuulata.

Ei teagi kust alustada, seega oleks mõistlik alustada päevauudistest. Mäletad, Tõnisson andis sinu ajal välja ajalehte Postimees? Tead, see ilmub meil praegu ka. Toob meieni olulisi uudiseid – et milline kuulsus tegi millist klouni ja kes näitas oma paljast tagumikku. Tõeliselt olulised uudised, on ju nii? Tegelikult on aegajalt seal ka selliseid uudiseid, mis on päriselt olulised, aga tead meil on see klikiajastu. Ära karda, ei see ei tähenda uue, vaikiva ajastu tulemist ja ajalehtede vaikimasundimist. Vastupidi – mida rohkem, rämedamalt ütled, seda vahvam sa oled. Ei ole kartust, et leht pandaks kinni või peaks rääkima ainult heakskiitval toonil elust. Vabalt võib kirjutada kõigest. Mujal maailmas see muidugi nii ei ole, alles see oli kui Iraagi pealinna ajalehetoimetusi rünnati, pekstes ja pussitades ajakirjanikke, kelle artiklid ei sobinud mõne lugeja vaatega. Sama lugu on ka vabalt mõtlevate ajakirjanikega Venemaal. Õnneks mitte meil.

Ahjaa, rünnakud ja peksmised. Mäletad, kui olin alles päris poisike, siis rääkisid mulle Vorkuta vangilaagritest, kus viibisid. Külmast, näljast, surmast. Raskest sunnitööst kaevandustest ja hilisemast tagasitulekust, peale roimar Stalini surma. Meil siin läksid ka ühed seiklejad just Vorkutasse ja Põhjanabale. Ära karda! See ei tähenda, et keegi oleks neid saatnud või sundinud. Vastupidi – meil on vabadus minna ja külastada neid kohti omal vabal tahtel, turistina. On vähe riike kus meie, eestlased, pole oodatud. Aga jah, vange on meil siin veel küll. Soojas, toidetud, elusad. Lugesin just hiljuti ühe Põhja-Korea vanglast põgenenud inimese mälestusi. Ma ei tea, kuipalju oli nendes tõtt ja kuipalju kirjanduslikku liialdust. Kui poolgi sellest oli tõsi ja sa ütled – ka meie Gulagi laagris oli samamoodi, siis mu süda tahaks rinnust välja hüpata – miks sa kunagi ei rääkinud sellest, vaid tundsid kaasa minu pisikestele muredele.

Tegelikult, ma ei taha nii kurbadest asjadest sinule rääkida. On rõõmsamaid uudiseid ka. Eile ilmust just uus KAPO aastaraamat ja ka hiljutine Pealtnägija saade kirjeldas, et märgistamata hauas olnud kümme terroriohvri säilmed on väärikalt ümber maetud ja mälestust nendega tehtust ei tohi unustada. Sinule ma ei soovitaks lugeda kuidas need inimesed surma said. Kirjeldust sellest ei ole vana inimese südamele hea lugemine. Tähtis on, et kuigi nende inimeste elutee ei lõppenud inimväärikalt, on nende säilmed nüüd heades kätes. Huvitav, kui sina metsas punkris redutasid, kas sa ka mõtlesid – mis saab siis, kui mind kätte saadakse. Vanaisa, sellised sõbrad nagu sul olid, kes hoiavad elus vabadustuld vaenlase kohalolekul, on olulised. Meil siin leidub praegu ka eksperte, kes teatavad – „mis Eesti kaitsevõime, me ei suuda vastu pidada paari päevagi, rääkimata NATO vägede äraootamiseks kuluvast ajast.“ Või siis teatavad „piisab vaid roodust, et võtta Eesti üle.“ Ilmselt vanaisa, sa mäletad, et sinu noorusajal ei olnud riigi ülevõtmiseks vaja isegi mitte roodu, piisas vaid nõrgast juhist ja valest otsusest.

Aga nagu elu on näidanud ka mulle, noorele inimesele siis selleks, et riiki vallutada piisab vähestest sõduritest. Selleks, et riik lõplikult endale allutada on vaja märksa suuremaid jõudusid, kes on pidevalt kohapeal. Surumas alla mässajaid. Meie riigi kogemused Iraagis, Afganistanis näitavad, kui raske on hoida riiki, võrreldes selle eduka rünnakuga. Kaua peab vallutaja vaeva nägema meie anastamisega sõltub meist, meie mõttelaadist, kaitsetahtest ja soovidest. Ma siiralt loodan, et vajadusel põleb ka minu ja minu sõprade hinges samasugune vabadustuli nagu oli sinul ja sinu sõpradel.

Nagu tead, sugulastega on alati üks mure. Oli sinul omal ajal – kui tuli kommunist, siis läksid osad ära Läände nii parema elu peale aga kindlasti ka edendama ja säilitama eestluse mõttelaadi. Nii mõnigi hakkas aga punaseks. No tegelikult on elu siin samamoodi edasi läinud, kes läheb läände ja kes hakkab lillaks, kollaseks, punaseks, siniseks või roheliseks. Ma ei mõista neid hukka, sest nad on mu sugulased; sest tegelikult selgub iga inimese väärtus tema panusest ühiskonda, Eestisse just rasketel hetkedel.

Muuseas, kõrvutasin siin 27. Märtsil meie pilte, siis kui olime ühevanused. Kõrvutasin, vaatasin ja mõtlesin, et mis küll on sellele pildil valesti. Sina tundusid selles vanuses nii küps, karastunud, elukogenud. Ka minul on nüüdseks elukogemusi omajagu, kuid ma pole veel päris kindel oma sammudes ja tegudes. Võrreldes sinu läbitud katsumustega, peaks olema minul hoopis lihtsam edasi minna. Hoolimata kõigest, olen tänu sinu tegudele, vanaisa, olemas endiselt ka mina.

Hea vanaisa loodan, et meie käes on terve me Eesti.

Aitäh sulle ja kõike head sinu 95 sünniaastaks kallis vanaisa!
Alla kirjutanud,
Sinu Eesti Vabariik, Aastal 2013.

Kõne kandsin ette 13.04.2013 Eesti Korporatsioonide Liidu aastapäevakommersil Tartus Tudengimajas, mil kommerssi korraldas Fraternitas Tartuensis, mille liige ma olen.

06 jaanuar, 2013

Kõne isamaale - esitatud Tartu Kutsehariduskeskuse aastavahetuse peol

Eellooks

Detsembris paluti mul esitada minu töökoha, Tartu Kutsehariduskeskuse aastavahetuse peol kõne isamaale. Nõustusin kõhklemata, sest üliõpilaskorporatsioonis olen samalaadseid kõnesid pidanud korduvalt. Tundsin, et aasta 2012 tõi ka mõtteid ja soove, mida tahtsin hingelt ära öelda. Seetõttu alustasin kõne koostamisega varakult. Valmiv kõne oli mõjutatud R.Rebase "Skandaalipõhine Eesti", K.Muuli "Valetamispõhine Eesti" artiklitest ning vahetult linastunud filmist "Kääbik." Seejärel sekkus minu loomeprotsessi aastavahetus ja Tujurikkuja Eestlase klipp. Pikemalt mõtlemata hävitasin eelnenud kõne ning kirjutasin uue.

Enda jaoks ja ajaloo huvides toon ettekandmisele läinud variandi ära, tegelikkus kukkus kindlasti välja teistsugune aga mõtted olid alljärgnevad.

Kõne isamaale

Oh millal ükskord nähakse, kui halb on olla eestlane, kõrged on hinnad ja külmad on ilmad.Päikest meil ei ole või kui on, siis ta ei sära, kas me jõuame seda kõike kannatada ära?

Rääkimaks Eestist, isamaast tahan alustada meist palju kaugemalt. Kas teadsite, et Eestis miinimupalka saav inimene kuulub maailma rikkaima 15% hulka? Kas teadsite, et vaesusesse, nälga on minu kõne algusest saadik surnud juba 18 last? Nälga. Ü k s  l a p s  s u r i  v e e l nälga. Jälle üks laps suri nälga. Iga kolme sekundi järel sureb UNICEF järgi üks laps vaesuse tõttu. Jah, Eestis on ikka väga raske elada.

1960 on aasta mil, minu vanemad sündisid. Sellel aastal ületas maailma rahvastiku arv kolme miljardi inimese piiri. Tänapäeval on miljardeid märksa rohkem. Tänapäeval sümboliseerib kolm miljardit inimeste arvu, kellel kuluks tänase peo osavõturaha teenimisele aega neli päeva. Et teenida 7 €. Samal ajal ei tohiks nad millelegi muule kulutada. Jah, aga meil siin Eestis on tegelt ka raske elada. Üks miljard inimest peaksid tänasest peost osavõtmiseks tegema 10 päeva tööd - kaks meie töönädalat. Nende mõistes 10 päeva, sest neil ei ole ette nähtud seadustega puhkepäevi ja limiteeritud tööaega. Oh millal ükskord nähakse, kui raske on ikka olla eestlane.

2011 aastal tabas Jaapanit tsunami. Selle tulemusena hukkus ligi 16 000 inimest, 130 000 hoonet hävis täielikult. 2010 toimus Haitil maavärin, selles hukkus 316 000 inimest. 2005 aastal möllas Eestis tugev jaanuaritorm, tõeline looduskatastroof. Täielik häving. Hukkus üks inimene, ükski hoone ei hävinenud. Ilmad on meil ikka tõsiselt halvad, küll on ikka raske olla eestlane.

2009 aastal peksti ja piinati surnuks Venemaal Sergei Magnitski, kes tõendas ära kümnete korrumpeerunud ametnike, poliitikute petuskeemid. Sergei suri vanglas, saamata mingisugust ravi. Sügisel 2012 suri tema peamine võtmetunnistaja kahtlastel asjaoludel. Pretsedent loodi 2012 lõpus, mil Magnitski anti kohtu alla post mortem. 2012 oleme Eestis kuulnud valges kampsunis poliitiku hädaldamist, et prokuratuur kiusab teda. Jah, eestlaste hetkel läbielatavad kannatused on ikka võimsad küll.

Mis ma tahan oma eelnenud jutuga öelda? Teinekord tuleb elu vaadata perspektiivis. Hoolimata meie raskest elust, meie muredest, vaevadest oleme oma riigiga - Eestiga alles ka täna, aastal 2013 ja meil läheb ikka väga hästi. Mitte ilmaasjata pole teadlased öelnud, et oleme geopoliitiliselt justkui vanajumala selja taga. Meil ei ole suuri maavärinaid, nälga, sõda. Isegi naabritega oleks võinud meil minna märksa hullemini, kui me asuksime keset mässavat Aafrika. Mul on hea meel, et meid kurvastavad tänases Eestis poliitikute valetamised, et me pöörame tähelepanu korruptsioonile ja inimestele meie ümber, kes on meist nõrgemas seisundis. See kõik näitab, et Maslow püramiidist lähtudes oleme jõudnud kõrgemale tasemel. Meile põhimureks ei ole meie julgeolek, nälg, surma vältmine sõjas.

Mida võiks Eesti oodata oma kodanikelt praegu. Võibolla sama, mida ütles hiljuti linastunud filmis Kääbik, päkapikukuningas oma kamraadidele. Ootan teilt - lojaalsust, autunnet ja hakkajat meelt ja rohkem ma ei saagi teilt tahta. Seda kõike vajab ka meie riik. Riik, mille üle olen ma uhke ja kus on mul väga hea elada.  Head 95. sünniaastat Eesti! Ela igavesti Eesti Vabariik!