28 jaanuar, 2014

Seisab nagu Eesti Post

Viis, kuidas Eesti Post on korraldanud oma postipakkide majandust on järjest enam hakanud mind üllatama, et mitte öelda ärritama. Mida rohkem ma olen postipakkidega tegelenud seda enam on tajuda, et selle teenuse on disaininud/loonud inimesed, kes seda ise ei kasuta. Vastasel juhul oleks see ammu ära muudetud.

Veel mõned aastad tagasi oli Eesti Post peaaegu ainukeseks valitsejaks postipakkide turul ja inimestel puudus võrdlusmoment. Nüüd, mil pakkide ja kulleriteenusega on tegelemas ka teisi ettevõtteid, on tasemete vahe postipakkide käitlemise tugevalt Eesti Posti kahjuks. Nurinat Eesti Posti ainetel on olnud viimasel ajal kõvasti. Twitteris liikus hiljuti isegi Eesti Posti teemaline karm nali: Sõna "post" näitelause Eesti õigekeelsussõnaraamatus: "Seisab nagu post (liikumatult)."

Eesti Post on teinud palju ümberkorraldusi, muutmaks oma teenust klientidele mugavamaks. Kahjuks on nad paljuski sellega veel rohkem ebaõnnestunud ja toonud oma töötajatele väga palju lisaliigutusi, mis toovad firmale pigem kahju.

Kujutate ette olukorda, kus teekond Singapurist Eestisse on märksa kiirem kui Tallinnast Eesti väikeasulasse? Aga just selline on tegelikkus kui me vaatame reaalset olukorda. Allpool on illustreeritud minu postipaki teekonna vahemaa kilomeetrites (tulbad) ja reisipäevad  (joon). Vahemaa on esitatud logaritmilisel skaalal, muidu ei paistaks Eesti teekonnad pikkused graafikul üldse välja.

Ehk lihtsamalt - Singapurist Tallinna tuleb postipakk kiirusega: 712 km päevas. Tartust minu koju tuleb 1,25km päevas.

 Ehk veel lihtsamalt - kui postipakk oleks sama tempoga tulnud Singapurist Eestisse, oleks ma  pakki Eestisse jõudmist oodanud üle kahekümne aasta, ehk kaks kolmandikku oma senisest elust.


Et kriitika ei jääks puhtalt lahmimiseks koostasin oma hiljutise kogemuse najal kolm mudelit, kuidas Eesti Post toimetab pakke kliendini või võiks seda teha. Mudelid ei ole kindlasti 100% täpsed ja on pigem üldistavad. Loodan, et äkki jõuavad kellegile, kes suudaks kaasa mõelda.

  • Esimene mudel, nimetagem teda "Eesti Posti ärijuhi märg unenägu" ehk kuidas eeldatakse ja soovitakse, et protsess toimiks.
  • Teine mudel, nimetagem teda "Karm reaalsus" iseloomustab reaalselt olukorda, mis on läbimõtlematu.
  • Kolmas mudel, nimetagem teda "Idealistlik nägemus", näitab kuidas asju annaks parandada. Selleks piisaks pisikestest muudatustest protsessis ning automatiseerimisest.
    Alljärgnevalt iseloomustan postipakki teekonda protsessimudelitega, mis on esitatud kasutades BPMN märgendkeelt. Need, kes ei ole kursis BPMN tähistega siis: ringid on sündmused ja alati alustatakse algusringist (rohelisest), kandilised ruudu on tegevused, rombid on tegevuste hargnemise kohad, nooled näitavad järgnevust. Iga eraldatud rida (swimlane) kirjeldab ühte tegijat/tegijatüüpi. Joonised on piskesed, kuid suurelt vaatamiseks tasub neil klikkida.


    Eesti Posti ärijuhi märg unenägu

    See mudel töötaks juhul kui:
    • inimesed oleksid alati äripäeviti kodus kulleri kohalkäigu ajal (8-17 vahel)
    • kodukoha lähedane kontor oleks avatud mõistlikul ajal; mitte ainult lapsega kodustele emade, pensionäridele ja töötutele mõeldud kellaaegadel
    • SMS-ide/teade saatmine oleks rohkem automatiseeritud ja ajakohane, mitte ei tuleks SMS 6 (kuus!) tundi hiljem, kui võiks tulla.
    • kui pakkide ümbersuunamine töötaks nii nagu peaks.


    Karm reaalsus

    Järgnev näeb postipakki kohaletoimetamise protsess reaalselt välja. Juurde on pandud erinevate tegevuste ajahetked või selle tegevuseni kulunud aeg. Nagu näha, siis eelmisest idealistlikust mudelist erineb see paljuski.
    Ka oleks see olnud reaalselt veel mõned päevad pikem, kui ma poleks jälginud paki kulgu veebis. Seetõttu ei võtnud ette asjatut teekonda Ringtee postikontorisse, kuhu palusin paki saata. Ajaks, mil oleksin sinna jõudnud, oleks pakk juba olnud ammu läinud uuesti Tõrvandi postkontorisse. Karmi reaalsust on võimalik ise järele kontrollida Eesti Posti veebist otsides saadetist: RQ201520250SG

    Idealistlik nägemus

    Lähtudes eelnevast kehvast kogemusest ning valedest eeldustest, mida teeb Eesti Post, pakun välja uue mudeli. See:
    • eeldab rohkem automatiseerimist
    • hoiaks kokku kõvasti kullerite tühisõite (kui nad tulevad äripäeva lõuna ajal eramurajoonidesse pakke tooma)
    • ei sunniks tööinimesi minema kohalikku postkontorisse täiesti kummalistel ja põhjendamata aegadel
    • võimaldaks saada paki, sealt kus soovitakse. Üliidealistlikult võiks tellida tavapaki ka post24 automaati, sest mis seal on vahet, kus kohas see pakk äratoomist ootab.


    Loodan, et seda äriprotsessi suudetakse parandada või avatakse postiturg ka konkurentidele. See tooks kaasa teenuse kvaliteedi märgatava tõusu. Juhul, kui baaslogistika lonkab, ei näe ma väga suurt õitsengut e-kaubandusel Eestis.

    /edit 29.01.2014 - typod, komavigasid ja mõtteselgust/

    21 jaanuar, 2014

    Globaalsete tööprotsesside ning rahvusvahelise õppe võimalikkus koolis

    Me tellime allhanget Aasiast, olles ise allhankijad Skandinaaviale, tellides disaini Ameerikast suheldes kontoritega üle Euroopa. Me teeme teadustööd Eestis, kasutades Ameerikas asuvaid andmebaase, küsides nõu Ladina-Ameerikast ja Aasiast ning laseme retsenseerida artikleid Austraalia teadlastel. Eelnimetatu on ainult mõningane illustratsioon inimestest, kellele rahvusvaheline suhtlus ja globaalsed protsessid on igapäevatöö. Töid on vaja teostada nii kultuuride, kui ka ajatsoonide üleselt. Väheseid meist aga valmistatakse tööl või koolis ette, osalemaks globaalsetes protsessides; enamasti on peamiseks strateegiaks "upu või uju". Haridussüsteem pakub küll võimalusi nii sõpruskoolide külastamise, välispraktikate ja -õpingute näol, kuid eelkõige loob see eelise usinamatele, tippudele. Kaasaegne tehnoloogia on võimeline aga pakkuma märksa rohkemaid ja laiapõhjalisemaid viise rahvusvahelise koostöö õppimiseks, võrreldes hetkeolukorraga.

    Suure sammu rahvusvahelise koostöö edendamisel õppetöö alal on teinud Mart Noorma, juhendades kultuurideülest, maailmatasemel teadusprojekti EstCube1. Projekti, mis on oma loomult ülimalt rahvusvaheline, kuid millega tegelevad eesti noored. Kahjuks ei ole kõigil noortelt võimalus osaleda Estcubes, seda nii ebavõrdse haridustaseme, geograafilise eraldatuse kui ka muude, tehnikaväliste huvide tõttu. Sellised teadustipud saavad Eestis tekkida ka juhul, kui üldine tase on väga madal, kuid mida kõrgem on keskmine tase, seda enam on võimalusi areneda üksikutel tippudel. Ka väga tugev profimaadleja vajab sparringupartnerit, kes võib olla temast nõrgem, kuid ilma kelleta ei oleks ka väljakutset ja võimalust ennast arendada. Eestil oleks võimalusi viia selline rahvusvaheline toimetamine ka teiste õpilasteni tõstmaks keskmist taset. Nendeni, kes ei ole tipud, kuid kellest paljud saavad tulevikus osaks rahvusvaheliste ettevõttete ajatsoonide ülesest toimetamisest. Inimesed, kellest sirguksid intellektuaalsed sparringupartnerid võrsuvatele teadustippudele. Kui Noormalt küsiti, et kas ühiskond mõistab Estcube projekti eesmärke, siis sõnas ta: "Eestil läheb hästi, kui inimkonnal läheb hästi, kui Euroopa Liidul läheb hästi, kui meie naabritel läheb hästi. See tähendab, et kui teeme Eestis pigem selliseid asju, mis toetavad kogu inimkonna arengut, Euroopa Liidu arengut ja mida saame jagada oma naabritega, siis on see areng, mis ei saa minna valesti. See on tee, mis loob jätkusuutlikult paremat elu järeltulevatele põlvedele." Targad inimesed on maailma ja ka meie kõige väärtuslikum loodusvara. Targad inimesed loovad aluse igasuguse ühenduse, olgu see ettevõte või riiki, kestlikuks eduks.

    Näiteid, kuidas rahvusvahelist koostööd õpilasteni viia on mitmeid. Estcube oli üks näide.  Dr. Jørgen Staunstrup, Copenhageni IT Ülikooli prorektor on tutvustanud ka Eestis oma ülikooli rahvusvahelistumise kogemust. Siinkohal ei ole oluline see tavapärane rahvusvahelistumine, millest räägitakse enamasti - võtame sisse välisüliõpilasi ja õppejõude ja ongi rahvusvahelistunud ülikool. Tema sõnul algab kõik mõtteviisist - eesmärgist kasvatada globaalselt mõtlevaid inimesi, kes oskavad kombineerida äri, tehnoloogia ja teaduse tervikuks. Inimesi, kelle töös ei oleks oluline, kus füüsiliselt asub mingi teadmus, vaid kes oskavad kasutada oma (teadus)töös just sellist eriala spetsialisti, kelle teadmised valdkonnast on sügavaimad, olgu ta kustahes punktis maailmas. Harjutamaks sellist globaalselt koostööd on õpilastel kohustus osaleda kursustel, mis hõlmavad endas projekti ettevalmistamist. Valitud projekt ei tohi olla ühe ülikooli keskne, vaid peab hõlmama ka partnerülikoole välisriikides. Projekti lõpptulemus kantakse ette ühiselt, näiteks veebiseminari kaudu. Kõik osalevad üliõpilased saavad oma koolis kirja vajaminevad ainepunktid aine edukal läbimisel. Lisaks ainepunktidele on omandatud ka suurepärane kogemus tehes kultuurideülest koostööd, üle ajavahede ning kultuurierinevuste.

    Selline globaalne koostöö on kindlasti oluline eelkõige teaduse ja IKT sektoris, kuid paratamatult on vajadus teha rahvusvahelist koostööd ka teistes sektorites. Ostujuhid/hankijad peavad sageli jälgima hindu ja tellima tooteid globaalselt; logistikud peavad planeerima kauba teekonda läbi mitmete riikide ja kultuuride; kõnekeskuste töötajad peavad suutma vasta küsimustele teisest riigist ja tegema oma töödest kokkuvõtteid kolmandates riikides olevatele keskastmejuhtidele. Sarnaseid näiteid saab tuua järjest enam. Faktorid nagu outsourcing, insourcing ja offshoring, mida kirjeldab oma raamatus "The world is flat" T. Friedman, on üheks peamiseks põhjuseks, miks järjest enam muutuvad olulisteks globaalselt jaotatud äriprotsessid. Protsessid, mis kompenseerivad inimeste nõrkusi ja võimendavad tugevusi, tagades parima kvaliteedi madalaima hinna juures.

    Kas meil annaks sellise koostöömudeliga minna sügavamale kui seda tehakse Taanis? Kas oleks mõistlik ja mõeldav katsetada selliseid ühisprojekte kutsekoolide tasemel või gümnaasiumis-põhikoolis. Selline ühisõpe ei peaks olema mingi suur teadusprojekt - näitena saaks tuua kasvõi ühise geograafiatunni, kus eesti õpilased selgitavad Euroopa riike-geograafiat ja Keenias olevad õpilased selgitavad Aafrika mandri geograafiat-riike teineteisele. Võimalus kutsehariduse tasemel - Tartu Kõrgemas Kunstikoolis mõeldakse välja kapi disain ja tootekirjeldused, mis edastatakse Lätti, kus kapp kirjelduste ja disaini järgi toodetakse. Valdkondade ja kultuuridevaheline koostöö, mis oleks õppeprotsessi osa, mitte asi iseenesest. On teada, et parim õppimise meetod on õpetamine - kultuuridevaheline suhtlus nõuab, et osapooled peavad pidevalt teineteist juhendama, selgitama ja alati teadma rohkem, kui õppiv osapool. See aitaks saada süvendatumaid teadmisi nii koostöövaldkonnast aga õpetaks paremini kultuuridevahelist ning globaalset koostööd. Oskusi, mida muidu saaks õppida ainult praktika käigus. Olles ise läbinud gümnaasiumiosas mitmeid huvitavaid simulatsioonimänge (kodanikuõpetuse simulatsioonimäng Legaalia, ajakirjanduse simulatsioonimäng Komapress) saan öelda, et koolideülene aineprogramm andis hindamatu koostöökogemuse teiste koolide õpilastega, rääkimata sotsiaalsetest suhetest. Miks mitte proovida seda korrata rahvusvaheliselt?

    Selline lahendus toetaks, ka nelja Eesti edu alustalale, mida pakkus välja Raul Rebane "Väikeriiklus" (30.12.2013, Postimees) artiklis - haridus, innovatsioon, kiirus, meie. Meie - kui head suhted teiste rahvustega, lähemal ja kaugemal. Kiirus -kui võime panna noored mõtlema globaalselt, enne kui nad tööelus seda peavad realiseeerima. Innovatsioon - ei ole vägapalju sellist riikideülest õppimisparnerlust, vähemalt mitte gümnaasiumi ja põhikooli baasil. On küll õpilasvahetusprogramme, kuid see eeldab kohapeale minekut ja pole teostatav nii suurte õpilaste hulkade puhul. Haridus - nagu öeldud, õppimise kõige effektiivseim vorm on õpetamine.

    Mida rohkem toetavad meie sammud terve inimkonna arengut, seda paremini läheb meil ja inimkonnal tervikuna. Mida rohkem me panustame maailma arendamissse, seda targemaks me saame. Targad inimesed on meie ja ka maailma väärtuslikum loodusvara, mis loob eelduse kestlikuks eduks ülemaailmselt. Mida rohkem meid teatakse väljaspool maailma, seda tugevamad me oleme. Tänavatarkus ütleb, et tüli ei tasu norida jõu poolest nõrga, kuid väga populaarse ja teiste poolt ümbritestud poisiga. Populaarsel, kuid nõrgal poisid on võimalused ennast kaitsta märksa laiemad, kui jõu poolest tugevamal, kuid üksikul tänavakaklejal. Olgem selline populaarne poiss, kellega teised tahavad suhelda, kellelt õppida ja koostööd teha juba varasest lapseeast.

    Artikkel on ajendatud: