21 jaanuar, 2014

Globaalsete tööprotsesside ning rahvusvahelise õppe võimalikkus koolis

Me tellime allhanget Aasiast, olles ise allhankijad Skandinaaviale, tellides disaini Ameerikast suheldes kontoritega üle Euroopa. Me teeme teadustööd Eestis, kasutades Ameerikas asuvaid andmebaase, küsides nõu Ladina-Ameerikast ja Aasiast ning laseme retsenseerida artikleid Austraalia teadlastel. Eelnimetatu on ainult mõningane illustratsioon inimestest, kellele rahvusvaheline suhtlus ja globaalsed protsessid on igapäevatöö. Töid on vaja teostada nii kultuuride, kui ka ajatsoonide üleselt. Väheseid meist aga valmistatakse tööl või koolis ette, osalemaks globaalsetes protsessides; enamasti on peamiseks strateegiaks "upu või uju". Haridussüsteem pakub küll võimalusi nii sõpruskoolide külastamise, välispraktikate ja -õpingute näol, kuid eelkõige loob see eelise usinamatele, tippudele. Kaasaegne tehnoloogia on võimeline aga pakkuma märksa rohkemaid ja laiapõhjalisemaid viise rahvusvahelise koostöö õppimiseks, võrreldes hetkeolukorraga.

Suure sammu rahvusvahelise koostöö edendamisel õppetöö alal on teinud Mart Noorma, juhendades kultuurideülest, maailmatasemel teadusprojekti EstCube1. Projekti, mis on oma loomult ülimalt rahvusvaheline, kuid millega tegelevad eesti noored. Kahjuks ei ole kõigil noortelt võimalus osaleda Estcubes, seda nii ebavõrdse haridustaseme, geograafilise eraldatuse kui ka muude, tehnikaväliste huvide tõttu. Sellised teadustipud saavad Eestis tekkida ka juhul, kui üldine tase on väga madal, kuid mida kõrgem on keskmine tase, seda enam on võimalusi areneda üksikutel tippudel. Ka väga tugev profimaadleja vajab sparringupartnerit, kes võib olla temast nõrgem, kuid ilma kelleta ei oleks ka väljakutset ja võimalust ennast arendada. Eestil oleks võimalusi viia selline rahvusvaheline toimetamine ka teiste õpilasteni tõstmaks keskmist taset. Nendeni, kes ei ole tipud, kuid kellest paljud saavad tulevikus osaks rahvusvaheliste ettevõttete ajatsoonide ülesest toimetamisest. Inimesed, kellest sirguksid intellektuaalsed sparringupartnerid võrsuvatele teadustippudele. Kui Noormalt küsiti, et kas ühiskond mõistab Estcube projekti eesmärke, siis sõnas ta: "Eestil läheb hästi, kui inimkonnal läheb hästi, kui Euroopa Liidul läheb hästi, kui meie naabritel läheb hästi. See tähendab, et kui teeme Eestis pigem selliseid asju, mis toetavad kogu inimkonna arengut, Euroopa Liidu arengut ja mida saame jagada oma naabritega, siis on see areng, mis ei saa minna valesti. See on tee, mis loob jätkusuutlikult paremat elu järeltulevatele põlvedele." Targad inimesed on maailma ja ka meie kõige väärtuslikum loodusvara. Targad inimesed loovad aluse igasuguse ühenduse, olgu see ettevõte või riiki, kestlikuks eduks.

Näiteid, kuidas rahvusvahelist koostööd õpilasteni viia on mitmeid. Estcube oli üks näide.  Dr. Jørgen Staunstrup, Copenhageni IT Ülikooli prorektor on tutvustanud ka Eestis oma ülikooli rahvusvahelistumise kogemust. Siinkohal ei ole oluline see tavapärane rahvusvahelistumine, millest räägitakse enamasti - võtame sisse välisüliõpilasi ja õppejõude ja ongi rahvusvahelistunud ülikool. Tema sõnul algab kõik mõtteviisist - eesmärgist kasvatada globaalselt mõtlevaid inimesi, kes oskavad kombineerida äri, tehnoloogia ja teaduse tervikuks. Inimesi, kelle töös ei oleks oluline, kus füüsiliselt asub mingi teadmus, vaid kes oskavad kasutada oma (teadus)töös just sellist eriala spetsialisti, kelle teadmised valdkonnast on sügavaimad, olgu ta kustahes punktis maailmas. Harjutamaks sellist globaalselt koostööd on õpilastel kohustus osaleda kursustel, mis hõlmavad endas projekti ettevalmistamist. Valitud projekt ei tohi olla ühe ülikooli keskne, vaid peab hõlmama ka partnerülikoole välisriikides. Projekti lõpptulemus kantakse ette ühiselt, näiteks veebiseminari kaudu. Kõik osalevad üliõpilased saavad oma koolis kirja vajaminevad ainepunktid aine edukal läbimisel. Lisaks ainepunktidele on omandatud ka suurepärane kogemus tehes kultuurideülest koostööd, üle ajavahede ning kultuurierinevuste.

Selline globaalne koostöö on kindlasti oluline eelkõige teaduse ja IKT sektoris, kuid paratamatult on vajadus teha rahvusvahelist koostööd ka teistes sektorites. Ostujuhid/hankijad peavad sageli jälgima hindu ja tellima tooteid globaalselt; logistikud peavad planeerima kauba teekonda läbi mitmete riikide ja kultuuride; kõnekeskuste töötajad peavad suutma vasta küsimustele teisest riigist ja tegema oma töödest kokkuvõtteid kolmandates riikides olevatele keskastmejuhtidele. Sarnaseid näiteid saab tuua järjest enam. Faktorid nagu outsourcing, insourcing ja offshoring, mida kirjeldab oma raamatus "The world is flat" T. Friedman, on üheks peamiseks põhjuseks, miks järjest enam muutuvad olulisteks globaalselt jaotatud äriprotsessid. Protsessid, mis kompenseerivad inimeste nõrkusi ja võimendavad tugevusi, tagades parima kvaliteedi madalaima hinna juures.

Kas meil annaks sellise koostöömudeliga minna sügavamale kui seda tehakse Taanis? Kas oleks mõistlik ja mõeldav katsetada selliseid ühisprojekte kutsekoolide tasemel või gümnaasiumis-põhikoolis. Selline ühisõpe ei peaks olema mingi suur teadusprojekt - näitena saaks tuua kasvõi ühise geograafiatunni, kus eesti õpilased selgitavad Euroopa riike-geograafiat ja Keenias olevad õpilased selgitavad Aafrika mandri geograafiat-riike teineteisele. Võimalus kutsehariduse tasemel - Tartu Kõrgemas Kunstikoolis mõeldakse välja kapi disain ja tootekirjeldused, mis edastatakse Lätti, kus kapp kirjelduste ja disaini järgi toodetakse. Valdkondade ja kultuuridevaheline koostöö, mis oleks õppeprotsessi osa, mitte asi iseenesest. On teada, et parim õppimise meetod on õpetamine - kultuuridevaheline suhtlus nõuab, et osapooled peavad pidevalt teineteist juhendama, selgitama ja alati teadma rohkem, kui õppiv osapool. See aitaks saada süvendatumaid teadmisi nii koostöövaldkonnast aga õpetaks paremini kultuuridevahelist ning globaalset koostööd. Oskusi, mida muidu saaks õppida ainult praktika käigus. Olles ise läbinud gümnaasiumiosas mitmeid huvitavaid simulatsioonimänge (kodanikuõpetuse simulatsioonimäng Legaalia, ajakirjanduse simulatsioonimäng Komapress) saan öelda, et koolideülene aineprogramm andis hindamatu koostöökogemuse teiste koolide õpilastega, rääkimata sotsiaalsetest suhetest. Miks mitte proovida seda korrata rahvusvaheliselt?

Selline lahendus toetaks, ka nelja Eesti edu alustalale, mida pakkus välja Raul Rebane "Väikeriiklus" (30.12.2013, Postimees) artiklis - haridus, innovatsioon, kiirus, meie. Meie - kui head suhted teiste rahvustega, lähemal ja kaugemal. Kiirus -kui võime panna noored mõtlema globaalselt, enne kui nad tööelus seda peavad realiseeerima. Innovatsioon - ei ole vägapalju sellist riikideülest õppimisparnerlust, vähemalt mitte gümnaasiumi ja põhikooli baasil. On küll õpilasvahetusprogramme, kuid see eeldab kohapeale minekut ja pole teostatav nii suurte õpilaste hulkade puhul. Haridus - nagu öeldud, õppimise kõige effektiivseim vorm on õpetamine.

Mida rohkem toetavad meie sammud terve inimkonna arengut, seda paremini läheb meil ja inimkonnal tervikuna. Mida rohkem me panustame maailma arendamissse, seda targemaks me saame. Targad inimesed on meie ja ka maailma väärtuslikum loodusvara, mis loob eelduse kestlikuks eduks ülemaailmselt. Mida rohkem meid teatakse väljaspool maailma, seda tugevamad me oleme. Tänavatarkus ütleb, et tüli ei tasu norida jõu poolest nõrga, kuid väga populaarse ja teiste poolt ümbritestud poisiga. Populaarsel, kuid nõrgal poisid on võimalused ennast kaitsta märksa laiemad, kui jõu poolest tugevamal, kuid üksikul tänavakaklejal. Olgem selline populaarne poiss, kellega teised tahavad suhelda, kellelt õppida ja koostööd teha juba varasest lapseeast.

Artikkel on ajendatud:




Kommentaare ei ole: