Asjad mis mulle meeldivad

Vaikselt ja peaaegu märkamatult on Google lisanud oma konfiguratsiooni võimaluse mõjutada, mis juhtub Google kontoga peale sinu surma . Ameerikalikult ollakse rõvedalt poliitkorrektsed ning nimetatakse seda seadistust - "Passiivse konto haldur." Pole ime, et sellise nimetuse alt ei pruugi normaalselt mõtlev eurooplane üles leida võimalusi seadistamaks Google kontot, enda surma korral. Sest olgem ausad - ainuke reaalne vajadus, miks sa vajaksid passiivsele kontole haldurit on juhul, kui sa oled surnud, pikaks ajaks vanglas või röövitud kusagil konfliktipiirkonnas. Normaalse inimesega ei juhtu teine ja kolmas variant kuigi sageli, küll aga 100% kindlusega juhtub esimene lahendus. Kunagi. Passiivse konto haldur võimaldab määrata, mis juhtub teie kontoga kui te ei kasuta seda teatud aja (teie määratud aeg 3 kuust kuni 18 kuuni) jooksul. Enne konto üleandmist saadetakse ka teie lisameiliaadressile või telefonile märguanne kontrollimaks, kas te ikka olete kindel, et see funktsi...

Kunstis ja kirjanduses on levinud motiiv kaugest tulevikust, kus populaarseimaks näidatavaks telesaateks on sadistlik reality-show . Saade, kus elu ja surma peale aetakse taga inimesi. Show, mille kulminatsioonis  tapetakse tagaaetav kas võikalt või eriti võikalt. Üks algupärasemaid selle žanri esindajaid on "The running man" (1987), hetkel populaarseim on ilmselt "The Hunger Games" triloogia. Üks esimesi näiteid kaasaegsest kirjandusest on The Survivo r  (Walter F. Moudy). Novell jutustab "Olympic War Games" nimelisest pärissõja-teleshowst, milles USA ja Nõukogude Liit sõdivad reaalajas, et selgitada välja juhtiv riik järgmiseks neljaks aastaks. Üha enam on näha, kuidas surma "mänguline" esitamine ei ole ainult kirjanduse, vaid ka tavameedia igapäevaosa. Selliselt on peaaegu saavutatud tase, mis kunagi oli pelgalt väljamõeldud filmi ulm - reaalne showd surma saabumisest. Surma all ei pea ma silmas mitte ainult elusolendi olemasolu lõppu, vai...