04 detsember, 2012

Vastamata küsimused aastal 2012

Aasta 2012 on lõppemas ning kokkuvõtvalt võib öelda, et oli väga tormiline aasta. Tõstatati väga palju teemasid ja otsiti lahendusi suurematele ja väiksematele muredele. Kahjuks kõik mured ei saanud lahendatud või asjakohast-usutavat vastust. Toon ära siinkohal 18 küsimust, millele ei ole mina selle aasta jooksul saanud ammendavaid selgitusi. Äkki oskab keegi vastata või lisada mõne olulise probleemi, mis jäi kahe silma vahele. Juhtunu meenutamiseks, lingin juurde ka asjakohast materjali.
  1. Kust sai siis Silver Meikar selle raha, mille ta andis Reformierakonna toetuseks? Tema väidab, et Lillolt. Uurimine aga tõdes, et tõendeid ei ole võimalik leida. Asjakohane materjal: Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus
  2. Milline on see rahaline maksimumpiir, milleni on Eesti valmis panustama Euroopa Liidu stabiilsusesse? Kas see piir on 138 miljonit eurot, 1 miljard eurot, 4 miljardit või 100 miljardit? Suurendame seda piiri lõpmatuseni või on mingi number? Asjakohane materjal : Kristjan Lepiku säuts
  3. Miks on Reformierakonna annetajalt nii palju sularaha kodus? Asjakohane materjal: Reformierakondlaste selgitused annetatud raha päritolule.
  4. Kas Eesti Energia uued energiaplokid õigustavad ennast? Asjakohane materjal: Eesti energia uuele elektrijaamale pandi nurgakivi.
  5. Kes mahitas keda ja kes on seaduse silmis süüdi Hannes Rummu kirjade varguses? Allikas: Postimees räägib.
  6. Kuidas saadi jälile KAPO endisele ametnikule ja riigireeturile Dressenile, miks Aldis Alus lubas Dressenil jätkata KAPO-s peale segaseid asjaolusid Pronksiööl? Allikas: Dressen vahistati
  7. Kes tappis väikese Varvara Narvas? Allikas: Varvara tapja külmad jäljed.
  8. Miks Jüri Ratas tegelikult ei liitunud teiste Keskerakonnast lahkunutega kevadel? Asjakohast materjali: 5 versiooni, miks Ratas ei lahkunud Keskerakonnast.
  9. Mis sai Reformierakonna Tarkade Kogust ja mida ja kas see üldse otsustas midagi? Allikas: Kuhu kadus Tarkade Kogu?
  10. Milline oli tegelikult Tero Taskila poolt väljakäidud Estonian Airi strateegia, mis läbi kukkus? Me teame üksikuid fakte, kuid mitte strateegiat tervikuna. Asjakohane materjal: Estonian Air-i pressiteade.
  11. Kes oli see taustajõud, kes soovitas Michalil mitte tagasi astuda ja miks ta seda tegi? Asjakohane materjal: Michal ütleb, et parteist soovitati tal jätkata.
  12. Kas Andrus Veerpalu mõistetakse dopingutarvitamises süüdi või mitte? Allikas: Õhtuleht teemal, et Veerpalu kohtuotsus lükkub edasi
  13. Miks tekkis märtsi lõpus Eestis totaalne munapaanika? Kes seda üldse külvas? Allikas: Valgamaalase munapaanika.
  14. Mis põhjusel põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste ei rääkinud tõtt ajakirjanikele Reformierakonna musta raha afääri raames? Allikas: Rait Maruste vale, Rait Maruste vale paljastus.
  15. Mis oli siis põhjus, miks Andrus Ansip vabandas novembri keskpaigas? Allikas: Delfi
  16. Kelle peas tekkis kevadel suur plaan viia Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale? Allikas: Postimees.
  17. Kas ja kui suur oli siis kasu või kahju piirkiiruse tõstmata jätmisele sellel suvel? Rahanumbrites ja päästetud inimeludes, võrreldes eelmiste aastatega. Asjakohane materjal: Põhjendus miks suvist piirikiirust ei tõsteta.
  18. Milline on Eesti terviklik ja pikajaline nägemus oma energiapoliitikast? Kord panustame LNG-le, kord põlevkivile, teinekord planeerima oma tuumajaama ja kolmas kord tahame Leeduga kopereeruda või Soomest kaabliga vedada.
Loodan, et järgmine aasta on rahulikum ja toob nii esitatud küsimustele, kui ka järgmise aasta uutele küsimustele mõistlikud vastused. Hüva rahulikku advendiaega.

09 november, 2012

Juhtum 3 - Ost Markit.eu veebipoest

Taust

Markit.eu on üks Eesti suuremaid (suurim?) ettevõtetele suunatud, it-kaupade müüjaid. Markit tegutseb veebipõhiselt, ilma reaalse poeta. Markit pakub oma teenuseid 26 Euroopa riigis. MarkIT Holding AS müügitulu 2011 aastal oli 34 467 415 € ja ärikasum 76 038 €. Markit-sse on investeerinud ka Skype loojate riskikapitalifirma Ambient Sound Investments. Markit võimaldab tellida kaupa väga paljudest Euroopa suurtest IT-hulgiladudest, kusjuues kauba hind ja tarneaeg võib erineda väga suuresti iga eseme puhul. Kuna Markit.eu on toodud siinkohal positiivse "uue äriloogika" näitena siis käesolev keskendub pigem asjadele, mis nad õigesti teevad. Markit-i omapäraks on ka avatud hinnastamine - st omapoolne marginaal on 5-9% vahepeal.

Ostuprotsess

  1. Leiad endale vajamineva toote
  2. Teed valiku lähtuvalt toote hinnast ja vajadusel ka tarneajast
  3. Praktiliselt iga tellimuse puhul on näha iga üksiku eseme asupaika (sinna saabumisaega ja lahkumisaega) veebi vahendusel - Markit võimaldab kullerfirmade tellimuse tarneloole pidevat ligipääsu.
  4. Kaup saabub sellel ajal, mis veebileht lubab. Või varem.
  5. Kuller toob ukseni (kuller on tasuta, kui tellimus ületab minimaalse tellimuse summa, mis on umbes 100€. (alla miinimumtellimuse summa  on teenuse maksumus mõne euro ringis).
  6. Tasud kas ettemaksuna või krediidina.

Mis on nende teguviisi puhul vale

  • Kuna tegu on väga selgelt äritarbijale suunatud teenusega, siis eratarbijal ei ole võimalik Markit.ist otse tellida.
  • Kuna kaupa on tohutus koguses, siis võib teinekord soovitu leidmine võtta aega. Eriti kui erinevad laod kasutavad sama kauba jaoks erinevaid koode.

Positiivset

  • Valida saab sobiva toote lähtuvalt hinnast ja tarneajast - teinekord on soodushind pika tarneajaga ja vahepeal õigustab väga lühikese tarneajaga toote puhul kallis hind.
  • Kliendile antakse pidevat tagasisidet tarnete olukorrast. See on võimalik ka tellimuse iga üksiku eseme lõikes.
  • Kliendi ootusi ületatakse pidevalt (tarneaeg on sageli lühem kui lubatud)
  • Suurte tellimuste puhul on kohaletoomine tasuta. 
  • Kauba valik on väga suur ja ladude arv, mida kontrollitakse pidevalt on ka väga suur.
  • Toimub pidev kasutaja tagasiside küsimine personaalselt ja ka tagasiside küsitluste kaudu.
 Aga nagu öeldud, siis Markit tegeleb puhtalt äriklientidega, mis annab neile ka natuke teistsugused võimalused klienditeeninduseks. See aga ei õigusta kindlasti eratarbijatele mõeldud veebipoodide tegematajätmisi.

Samasse lugudesarja kuuluvad ka:

08 november, 2012

Juhtum 2 - Ost Euronicsi veebipoest

Taust

Euronics on üks suuremaid tarbeelektroonika jaekette Eestis. Euronicsi kaubamärk on tuntud Euroopas laialdasemalt, kuid üldjuhul on tegu iseseisvate müüjatega ühe ostugrupi nime all. Eestis oleva Euronicsi juriidilise keha - Antista AS müügitulu 2011 aastal oli 40 450 367 € ja ärikasum 859 416 €. Huvitavate faktidena tasub mainida, et Antista AS kuulub 100%-liselt OÜ-le Raglor. Euronicsi grupi kodulehe järgi esindab aga Euronicsit Eestis Euronics Baltic OÜ. Eestis on Euronicsil 14 jaepoodi, Lätis ja Leedus on mõlemas 4 kauplust. Sarnaselt Bauhofi veebipoega hakkab silma, et Läti Euronics kasutab, Eesti Euronicsi eelmise lehega sarnast veebilehte ning Leedu Euronics isegi üle-eelmist.
Euronicsil on keerukas omanike ja juhtimisstruktuur

Ostuprotsess

Kindlasti võib lugeja ostuprotsess erineda minu omast, kuid loodetevasti on võimalik saada aimu võimalikest kitaskohtadest.
    1. Läksime elukaaslasega poodi, ostmaks kohvimasinat. Kuna elukaaslasel oli sünnipäev, siis oli võimalik saada ka mingit sünnipäeva soodushinda.
    2. Poes tehakse selgeks, et sünnipäevasoodustust saab ainult tellides ja tasudes e-poe kaudu.
    3. Viisakalt ning positiivsena üllatusena aga pakutakse võimalust tellimuse ja broneeringu sooritamiseks koheselt; tasuma peab aga kodus oma arvutis.
    4. Tellides küsitakse viisakalt - kuna makse teete päev lõpus siis raha laekub meile homme. Seega kas tulete ise järgmisel päeval kaubale järgi (sest kaup on poes olemas) või saadame selle teile kulleriga (see maksab 1 €). Parandatud elukaaslase mälu järgi järgmiselt: Seega, kas soovite kulleriga koju et 1€ või kaup tuleb poodi ja peale arve tasumist antakse teada kuna võib poodi järgi tulla. Kuna kaup oli poes olemas et siis tundus, et ei ole vahet kas tulla ise poodi või lasta kulleril tuua.
    5. Kuna elame maal, otsustame kulleri kasuks. Hoolimata sellest, et poest sõidame mööda iga päev. Aga tundus mugavam ja 1€ ei ole nii suur raha mugavuse eest.
    6. Tundub, et kulleritellimuse puhul tuleb pakk kuskilt kaugelt kesklaost, sest pakk saabub 4 päeva peale tellimist (nagu lubatud ka kodulehel), hoolimata kauba olemasolust kohaliku poe laos.

      Mis on nende teguviisi puhul vale

      • Sarnaselt Bauhofiga on kauba tarneprotsess mulle kui ostjale ebaselge, miks tuleb kaup 4 päeva Eesti piires kohale, kui minu kodust 5 km kaugusel olevas müügisaalis ja laos on kaup olemas. Miks ei tarnita seda kiiruse huvides kohalikus laost?
      • Miks on Eesti sisese kauba saatmise protsess nii pikk? Võibolla on see põhjendatud, kuid kliendil puudub ülevaade kauba liikumisest ja staatusest, mistõttu ei tundub aeg pikem.
      • Miks ei teavitatud poes, et poodi järelemineku ja kullerteenuse kasutamise puhul on nii suur ajavahe?

      Positiivset

      • Netis tellides tuli kaup odavam kui jaekauplusest ostes.
      • Kauba tarne on soodne igale poole (1€)
      • Poemüüjad saavad vormistada klientidele vajadusel veebitellimusi
      • Veebipoed areneb ja täieneb pidevalt
      • Pidevalt on veebis erinevad sooduspakkumised, voucheri kasutamise võimalus (Näiteks Digitunni kuulajatele)
      Sama teema jätkuartiklid:

      07 november, 2012

      Juhtum 1 - Ost Bauhof-i veebipoest


      Vastavalt lubadusele, anda ülevaade Eesti e-kaubanduse suundumustes 2012 ja ilmestada seda kolme näitega, toon ära siinkohal esimese näite - ehituskaupade müüja Bauhof.

      Taust

      Bauhof on üks tuntumatest ehitus- ja aiakauba müüjatest Eestis. Omab 12 füüsilist poodi üle Eesti ning 5 Leedus. Veebikauplus on Bauhofil olnud alles paar aastat. Bauhof Group AS müügitulu aastal 2011 oli 89 920 000 € ja ärikasum -3 429 000 €. Bauhof Leedu kodulehekülje puhul on kasutusel Bauhofi Eestis asunud kodulehekülje eelmise versiooni sarnane leht.

      Ostuprotsess

      Kindlasti võib erineda ostuprotsess, minu omast. Kirjeldan lihtsalt oma kogetut, konkreetse tellimsue puhul.
      1. Sooritad ostu veebipoest (sest nii on mugavam). Valid tarneviisiks, et lähed ise kohale (sest nii on soodsam ja tundus kiirem).
      2. Ootad paar päeva kuni tellimus käib läbi mingi protsessi (ja inimeste, kes töötlevad seda).
      3. Samal ajal on poes toode olemas riiulil (ca 50 eksemplari riiulil).
      4. Mõned päevad hiljem tuleb teade, et kaup on laekunud poodi ja kätte saad infoletist.
      5. Lähed poodi, infoleti tädi sahmib jupp aega, kuni tellimuse üles leiab ja läheb toob soovitud kauba müügisaali riiulilt ära.
      6. Lahkud kaubaga.  

      Mis on nende teguviisi puhul vale

      • Kauba tarne on ebaselge mulle kui ostjale. Kas lõppkokkuvõttes tarniti see kohalikust poest või saadeti see tellimus lisaks olemasolevale eksemplaridele? 
      • Miks on see tellimuse täitmise protsess mitmepäevane (tellimuse esitamisest teateni "kaup on kohal"). Vahepeal on väga üldsõnalised teated, mis annavad aimu, et kaup mitte ei liigu vaid seda tellimust alles vormistatakse ("Täitmisel").
      • Miks ei toimi alati veebipoes staatuste uuendamist? Alates juulist on mul üks kaup staatuses "Täitmisel". Ma olen ammu selle kätte saanud.
      • Miks ei ole mu kliendikaart ja veebipood ühendatud? Miks ma ei saa näha oma saldot, oste, boonusraha veebipoes? Miks ma olen veebipoes teine Mihkel, kui ma olen seda kliendikaartiga?
      • Mis kasu on veebipoest ostmisest (tellimuse aeg on 3 päeva) kui poest ostes oleks saanud 10 minutiga. (Tellimus sai esitatud eeldusel, et kohe peale tellimust saan kauba kätte kui järgi lähen, arvestusega, et kaup on poes olemas).
      • Hinnapreemium võrreldes poest ostmisega puudus - teoreetiliselt peaksid kulutused olema väiksemad. Võibolla mõne toote puhul on ka hinnaerinevused e-poe kasuks, kuid minu soovitud esemete puhul pole seda täheldanud.
      • Oluline oht turvalisusele: turvalisusest hakkas silma, et veebipoe parool peab olema 3-20 tähemärki! Nagu tegelt ka KOLM tähemärki? Ja miks ei tohi olla rohkem kui 20? Tekib küsimus, kas parooli hoitakse avatud tekstina, selmet teda"soolatud" hash kujul hoida?

      Positiivset

      Millal siis tasub aga Bauhofi veebipoest osta?
      • Kui kaup on olemas kusagil teises poes ja müüjad väidavad, et nad võivad selle ära broneerida aga kohale peab minema kusagile teise Eesti otsa. Seejärel lähed arvutisse, sooritad ostu e-poest, misjärel tarnitakse kaup sinule sobivasse poodi automaagiliselt.
      Sama teema jätkuartiklid:

      06 november, 2012

      Väike vaade Eesti veebipoodide hetkeolukorrale. Bauhof, Euronics, Markit näitel

      Aastal 2009 tegin väikese ülevaate Eesti e-kaubanduse tugevustest, nõrkustest ja ellujäämisest. Nüüd kirjeldan mõningaid muutuseid selles valdkonnas ning ühtlasi toon esile mõned eriti ilmekat näidet kahe suure, traditsioonilise ettevõtte püüdlusest siseneda e-kaubanduse turule. Toon ka paralleeli "uue-lähenemisega" võrreldes, miks traditsiooniliste ettevõtet puhul e-kaubandus ei pruugi tähendada lisanduvat mugavust.

      Esiteks - möödunud kolme-nelja aastaga pole oluliselt tõusnud Eesti internetikaubanduse osatähtsus kõigist ostudest. Aastal 2008 läbiviidud Netikulleri uuring ütles internetikaubanduse osatähtsuseks umbes 1% kaubanduse kogumahust. Aastaks 2012 on see tõusnud Statistikaameti andmetel vaid 1,5%-ni kaubanduse müügitulust.

      Teiseks saab esile tuua kindla tõusu ettevõtet arvus, kellel on müügikanal (e-pood) ka internetis. Väga heaks näiteks on siinkohal peaaegu kõik ehituspoed. Aastal 2009 ei olnud ühelgi tuntumal ehituspoel Eestis hindadega veebipoodi, nüüd on võimalik hindadega tutvuda praktiliselt kõigi kodulehtedel. Lisaks on tulnud juurde tohutul hulgal erinevaid voucheri keskkond, söögimüügipunkte jne. E-kaubandusega tegelevate ettevõtete arvu tõusu iseloomustab ka Statistikaameti graafik ettevõtetetest, kelle tegevusalaks on müük interneti või posti teel.
      Tegevusala jaemüük posti või interneti teel ettevõtete arv, 2001–2011 (http://statistikaamet.wordpress.com/)
      Statistikaamet toob esile, et peamiseks takistuseks e-kaubanduse arengul on jätkuvalt tarbijate usaldamatus veebis ostlemise suhtes.

      Usaldamatusele lisaks mõjutab tarbijat minu kogemust mööda ka asjaolu, et paljud suured poed ei lähtu veebipoodide loogika puhul, mitte veebiostlejate loogikast, vaid hoopis oma sisemistest, väljakujunenud reeglitest ja infrastruktuurist.

      Kuna blogipositus kujunes pikemaks, kui planeeritud siis ilmestavad näited ilmuvad kolmel järjestikkusel päeval.
        Huvidest lahtiütlemine: Euronicist olen kaupa tellinud ühel korral ja Bauhof-ist kahel korral. Mõlema poe puhul olen olnud eraklient. Markitist olen kaupa tellinud mitu aastat ning juriidilise isikuna.

        20 juuni, 2012

        Nõrgematest nõrgemad – miks ma ei häbene enda antud häält Riigikogu valimistel


        Ma ei ole suurpere isa, mul on kõigest kolm last. Suurpere on Eestis vähemalt nelja lapsega pere. Suurpere liige on ainult üks kahekümne neljast riigikogu liikmest (allikas: http://riigikogu.ee), kes on soetanud endale soodustingimustega Volvo. Kolmandik nendest ei oma üldse lapsi. Ma ei taha neile ette heita laste puudumist vaid viitan siinkohal nende kogenematusele elu sellise küljega.  

        Volvo soodushinnaga soetanud Riigikogu liikmete laste arv.
        Peale kolmanda lapse sündi pidi meie pere soetama 7-kohalise mahtuniversaali. Võibolla oleks saanud ka vähemaga hakkama, kuid väikelaste kohustuslik turvavarustus on tänapäeval väga ruumikas. See seab piirangud väiksemat sorti keskklassi auto soetamisele - pere lihtsalt ei mahu ära. Eriti kui minna külla vanaemale, võtta kaasa kõigile lastele vahetusriided ja väiksemale lapsele käru. Teinekord vajab lisaks perele transporti ka vanaema ja sel juhul jääb 5-st kohast ilmselgelt väheks.

        Nils Niitra kirjeldab 07.06 Postimehes, kuidas neljanda lapse lisandumine tõi kaasa autovahetuse, mis suurelapselisele perele on väga kulukas ost.  Kasutatud, mõistlikus seisukorras mahtuniversaali hind on suurusjärgus 10000€. Samas suurusjärgus on  ainuüksi soodustus, mida anti Riigikogu liikmetele populaarseima auto - Volvo XC60 (19.06 EPL andmetel) soetamiseks. Nagu ütlesin, ma ei heida neile Riigikogu liikmetele ette nende lastetust, küll aga osutan nende võimetusele näha asju suure pere vaatepunktist. Nagu ei kujuta nelja lapsega elu ette ka mina.

        Meie riik on saanud hakkama väga vinge kaubandustehinguga – igaüks võib soetada endale Kredexi abiga megaägeda elektriauto poolmuidu. Juba nädalapäevad veel soodsama hinnaga kui muidu. Kahjuks sobib aga selline elektriauto oma mõõtmetelt eelkõige pigem lastetu endise Europarlamendi liikme (kes muuseas eelistab Volvot) ja tema Eesti mediaanpalgast kallima ridiküli transportimiseks, mitte lasterikka pere autoks.
        Eestis, kus rahvaarv viimase loenduse andmetel on endiselt kahanev,  peaksid poliitikud propageerides sõnades lasterikkust, mõtlema ka oma käitumisele ja tegudele – see soodustus, mis on neile „kõigest 10000€“ tähendab sageli suurperele  autot, mis annaks neile võimaluse nautida elu täisväärtuslikumalt. Minna kasvõi perega Pokumaale, kaasas piknikukorv ja abiliseks vanaema. Mina oma kolme lapsega saan seda teha, aga suurpered? Ja ma ei mõtle siin tõeliselt suuri peresid, vaid ka 4-5 lapselisi. 

        Perekonnas, kus üks pereliikmetest on joodik või liiderdaja on piinlik eelkõige kõigil teistel pereliikmetel, kes kannatavad valehäbi käes. Valehäbi, mis on tingitud pereliikme taunitavast käitumisest. Öeldakse, et rahvas väärib oma demokraatlikult valitud liidreid. Nõustun, kuid valehäbi nende käitumise pärast on ikka. 

        Miks ma aga päriselt ei häbene enda antud häält Riigikogu valimistel on tingitud asjaolust,  et inimene kellele andsin oma hääle ei pääsenud kahjuks Riigikogusse ning jätkab kõrgel tasemel teaduse teenimist. Seetõttu ei saa ma talle ka ette heita ka erakondade rahastamisskandaali, elamislubadega kaubitsemist ega soodushindadega Volvode omandamist.

        21 aprill, 2012

        Ülikooli lõputööde kirjutamisest

        Viimasel ajal kohe ei jõua siia kirjutada. Kogu minu olemasolev tekstide produtseerimisvõime on suunatud magistritöö kirjutamisele. Õigupoolest olen seda planeerinud juba mitu aastat ja sellel aastal tundub lõpp olevat lähemal kui iial varem.

        Magistritöö kirjutamine aga avas mu loomemahlade kraane pisut, mistõttu sai naljaviluks kirja pandud ka oma magistritöö kirjutamise protess joonisena. Esialgsed uurimised näitavad, et õige mitmel inimesel kulgeb lõputöö kirjutamine samas rütmis. Joonisel on lõputööks kulutatud aega ja selle aja jooksul loodud mahtu.

        Taibukamad lugejad näevad, et lõputöö kirjutamine on sarnane tehnoloogia adaptsiooni protsessiga, kus olulisel kohal on kuristik ehk "chasm". Periood, millest ülesaamisest sõltub kas lõputöö valmib või mitte. Tavaliselt lõpeb kuristik kas ülikoolist väljalangemise, uue lõputöö teema valimise ning mõningal juhul ka ülikooli eduka lõpetamisega.

        13 veebruar, 2012

        ACTA anatoomia - kihiline sibul eestlase laual


        Andrus Ansip leidis hiljuti oma esinemisel parlamendis, et ACTAst on räägitud piisavalt, samas aga leidub ka inimesi, kes leiavad, et ACTA teemal pole veel peaaegu midagi jõutud rääkida. Mõlemad seisukohad on ekslikud. Andrus Ansipi seisukohta võib mõista, sest sellel teemal on tõesti olnud rohkem diskussiooni, kui oli näiteks mõni aasta tagasi käibemaksu tõstmise teemal (Aitäh Hannes Astok paralleeli eest Postimehes 13.02). Samas on mõistetav ka ACTA vastaste seisukoht - selle teemal pole jõutud midagi rääkida. Tõesti ACTA-st pole palju räägitud, sest väga palju on räägitud Mart Laari ruumist, piraatlusest, kopeerimisest, Andrus Ansipi seemnetest ja fooliumist ja  Rein Langi täiskuust . ACTA-st kui lepingust iseenesest on sellevõrra vähem olnud juttu, sest fookus on olnud mujal.
        Kui vaadelda tasandeid, mis on tekkinud ACTA -st arusaamisel, siis neid on väga mitmeid. See on ilmselt ka põhjus, miks ACTA kütab kirgi enam kui õpetajate palgad või töötukassa juhtimisküsimused. Põhjus peitub ilmselt selles, et igaüks vaatab ACTA küsimusele oma vaatenurgast ja tasandilt. Sisuliselt teeb üks osapool järeldusi elevandi saba kombates ja teine selle kõrvu katsudes. Erinev vaatenurk ja taust teeb väga raskeks ühise seisukoha kujundamise. Tooksin siinkohal ära mõningad esmalt pähe torkavad tasandid ACTA küsimuse käsitlemisel Eestis.

        1. ACTA kui teema piraatlusest, vargusest ja võltsimisest
        Väga palju on seotud ACTA-t kopeerimise, võltsimise ja piraatlusega. Selle vea on teinud nii poliitikud, kes räägivad ACTA-st kui varaste hirmutajast aga kindlasti leidub ACTA veendunud vastase seas ka neid, kes suhtuvad autoriõigustesse vaatepunktist - kurat küll, kust ma filme siis vaatan tasuta kui ma neid enam tõmmata ei saa. Üks osapool tõlgendab küsimust ainult varguse seisukohalt, ja teine osapool unustab ära asjaolu, et ka autor tahab süüa. Ei saa öelda, et piraatluson alati ja igal tingimusel lubatav, kuid kõiki piraate varasteks tembeldada on ka vale. Kas üksikema, kes laeb internetist lapsele alla Radikaribi linnast rääkiva multifilmi on varas, kuna ta soetas viimase 10 € eest lapsele süüa? Või on varas poliitik, kes kasutab Radikaribi linna tegelasi oma poliitilises blogis ja keeldub neid eemaldamast?

        Tekib küsimus  - kas kopeerimine ja piraatlus on vargus, selle tavapärases tähenduses? Millal kopeerimine ja piraatlus muutub varguseks? Millistel tingimustel on kopeerimine lubatav?

        2. ACTA kui intellektuaalomandi paradigma muutja
        ACTA-vastaliste seas leidub ka neid, kes vaatavad ACTA temaatikat kui intellektuaalomandi paradigma muutuste algatajana. Siiani on peetud justkui normaalseks, et kui sünnikoht asub kuskil Namiibias, Afganistanis või miks mitte Eestis, siis peaksid olema sulle keelatud mõningad sisutooted, teenused ja tooted. Näiteks iTunes, Spotify, iPhone (tuli legaalselt Eestisse müügile alles mitu aastat hiljem). Probleem tekib, et isegi kui inimene oleks valmis selle eest raha maksma, siis see toode või teenus on talle keelatud. Silver Meikar kirjeldab seda  Kuku raadio saates VanamehedKolmandalt (29.01) -  "… põhjuses, mille pärast on piraatlus niipalju levinud on süüdi need samad suurkorporatsioonid, enda poliitikaga. Kasvõi see, et nad on jaganud maailma regioonideks ja öelnud, et kui teie elate seal väikeses kauges Eestis, siis meie teile ei võimalda mingit muusikat või tarkvara, see kehtib ka füüsilistele toodetele." Osaliselt on ACTA-vastaste seas ka neid, kes leiavad et just praegu on õige koht diskusiooniks - kas selline reeglistik on õiglane mõistlik ja kaasaegne.

        Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Miks ei tohi Eestis regioonis vaadata samu filme samal ajal mis USA-s või Keenias või Indias? Kas see on õiglane ja mõistlik? Kas selline liigitus aitab millelegi kaasa?

        3. ACTA kui intellektuaalomandi paradigma põlistaja
        ACTA pooldajate seas on neid, kes leiavad, et mingist paradigma muutusest juttu ei ole.  Erki Mandre väidetest (08.02 ERR-i uudisteportaalile) ja selgitustest tuleb väga selgelt välja, et olemasolev reeglistik on põhimõtteliselt hea. Natuke tuleb olukorda parandada ning mingist uuest paradigmast me ei räägi ACTA puhul. Kui tootja on otsustanud, et mingit sisu näidatakse ainult kindlale piirkonnale, kindlate reeglite alusel siis on see õige ning igasugune alternatiiv teisitimõtlemiseks on vale, sest nemad on ju õiguste omanikud ja kaine mõistusega võttes kui sa omad õigusi võid sa öelda mida nende õigustega teha. Tsitaat E. Mandrelt "ACTA on mõeldud siiski õigusrikkumiste vastu võitlemiseks ja puudutab negatiivses mõttes ikkagi neid isikuid, kes kasutavad internetti selleks, et hankida ebaseaduslikku sisu." Sellelt tasandilt ACTA-t vaatavad kodanikud lähtuvad, et autoriõiguste areng toimub edasi evolutsiooniliselt, nagu seni on toimunud, mitte revolutsiooniliselt.

        Selle seisukohalt tekivad küsimused:  Kuidas olemasolevat intellektuaalomandi korda natuke tuunida? Kuidas tootja ja autoriõiguste omaja saaksid juhtida oma äri nii, nagu nad tahavad ja ette näevad oma ärimudelis.

        4. ACTA kui sõnavabaduse ja isikuvabaduse piiraja
        ACTA-vastaste seas on ka neid, kes tõlgendavad ACTA-t kui ohtu sõnavabadusele ja isikuvabadustele. Selliste vastaste lõkkesse pritsib õli ka asjaolu, et ACTA lepingus on ära toodud viide ACTA komiteele, kellel on õigus tõlgendada ACTA lepingut oma äranägemise järgi.
        Kui luuakse mingi komitee, kellel on sellised õigused siis tekib paratamatult küsimus - mis tekib juhul kui ACTA komitee seisukohad lähevad vastuollu kodanike põhiseaduslike õiguste ja kohustustega.  Artur Talvik analüüsib 04.02. EPL-is sõnavabaduse ja laiemalt ka isikuvabaduse probleemistikku.

        Tõstatuvad küsimused:  Kas ACTA oma praeguses sõnastuses ja viisil saab piirama inimestevahelist informatsiooni levikut? Millal ja mis tingimustel tohib informatsiooni levikut piirata  ja kas üldse? Mis juhtub, kui ACTA-komitee seisukohad on vastuolus seadusandliku korraga?

        5. ACTA kui ülemaailmne vandenõu.
        On inimesi, kes kardavad ACTA-t põhimõtteliselt ja ilma sisusse süvenemata. Leping, mis tuleb kusagil kaugelt, on koostatud salaja, mille algdokumente ei avalikustata. Indrek Tarand on viidanud korduvalt 09.03.2010 Euroopa Parlamendi resolutsioonile, kus kritiseeritakse ACTA läbirääkimiste vähest läbipaistvust. Selliseid kahtlusi ei aita lahjendada ka Justiitsministeeriumi esindaja seisukoht kohtumisel Eesti Interneti Kogukonnaga ( kohtumise kokkuvõte 07.02 Kogukond.org lehel ) kus ametnik toob sisse võrdluse Siioni protokollide ja Piibliga. A priori - väga kuri ja salakaval vandenõu.

        Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Kui see lepe on nii hea siis, miks tehakse see salaja? Miks tehakse see nii kiiresti? Miks me peame sellega liituma, kui see midagi ei muuda? Kellele seda vaja on?

        6. ACTA kui valitsuse (eelkõige ministrid Ansip, Lang aga ka Laar tänu oma äpardusele) ja ametnike solvang rohujuuretasandi liikumisele.
        Andrus Ansipi labiilne seemnepurse  Riigikogus esinedes ei tundunud olevat kohapeale avaldus, sest selleni viinud näite oli tal paberil kaasa võtnud (lugedes näite maha). Sellest saab järeldada, et järgnev, oponente ja eestimaalasi alavääristav käitumine oli tal planeeritud juba varasemalt. Küll aga ei osanud ta oodata, et tavapäraste vaatajate asemel vaatab Riigikogu infotunni ettekannet paarkümmend inimest rohkem kui tavaliselt. Eelnevalt oli interneti kogukondades liikunud teave, et Ansip võtab sellel teemal sõna. Need paarkümmend lisavaatajat tundsid ennast väga solvatuna ning panid veerema palli, mida ei saanud enam peatada. Käitumine, mis sobib ühele Eestimaa Kommunistliku Partei esindajale ei ole kindlasti sobilik demokraatliku Eesti Vabariigi täidesaatva võimu kõrgeimale esindajale. Kindlasti on ACTA-vastaste seas neid, kes on leppele vastu võimuesindajate osavõtmatu, asjassepühendamatu ning tolatseva käitumise pärast solvunud:

        Küsimused, mis sellele tasandil tekivad:  Kui naeruvääristatakse leppes kahtlejaid või vastaseid, siis kui tõsiselt saab võtta väidet, et see on üks väga õige asi? Millised on eetilised ja esteetilised piirid võimuesindaja käitumisel?

        7. ACTA kui internetiõiguste muutja.
        Sten Tamkivi küsib oma veebipäevikus:  „Äkki oleks aeg küps Interneti_kasutaja_ õiguste ja kohustuste seaduseks?"  Aga miks mitte - meil on olemas Igaüheõigus, mis sätestab kõigi õigused ja kohustused looduses liikumisel, miks mitte sama sätestada ka digimaailmas liikumisel. ACTA arutelu on toonud nähtavale siiani peidus olnud vajaduse digiilma igaüheõiguse järele. Õiguse kus saaks kirja panna, mida me ootame veebilt ja kuidas on mõistlik käituda internetis. Kuidas vähendada hirmu, et tulevad ootamatud DMCA-d, PIPA-d ,SOPA-d, ACTA-d, TPP-d jne. Reeglid, mis sätestavad igaüheõigusest viibida digiilmas. Sarnasel tasandil analüüsib ka  Linnar Viik oma 11.02 Postimehe arvamuses ACTA poolt tõstatatud küsimusi. Kui tahame olla digimaailmas suured ka vaimult, peame suurelt mõtlema. Suurelt saab mõelda vaid kõiki asjaolusid kaaludes.


        Sellel tasandil on tekkinud küsimus:  Millisena näeme digikodaniku õigusi ja ka kohustusi virtuaalkeskkonnas viibides? Millisena me näeme Eesti riigi rolli internetiõiguste kehtestajana või liidrina digimaailmas?

        8. ACTA kui digitaalne lõhe valitsuste ja noorte vahel.
        Anto Veldre kirjeldab saates Vanamehed Kolmandalt 29.01 olukorda järgnevalt: "Valitsus ei saa aru rahvast, sest nad ei ole kaasa tulnud kaasaegse tehnoloogiaga." Seda fakti iseloomustab hästi Mart Laar, kellel saab ruum otsa Facebookis. ACTA mõistmised ja mittemõistmised on paljuski tingitud ka asjaolust, et ajal, mil üks generatsioon saab aru seosest kasseti ja pliiatsi vahel (pliiatsiga saab kassetti kerida) siis järeltulev põlvkond räägib mitmest samaaegsest identideedist inimesel. Kaks asja, mida omavahel ei saa võrrelda, aga umbes nii on arusaamine ka ACTA-st. Noorem generatsioon nuputab, et mis seos on pliiatsil ja kassetil, samal ajal ei saa vanem generatsioon aru, et kuidas saab olla inimesel korraga mitu identiteeti. Vahur Koorits toob oma 10.02 blogis artiklis " Juhend keskealistele, kuidas mõista ACTA vastast raevu " välja ACTA -tasandi just selle aspekti.

        Küsimused, mis sellel tasandil tekivad:  Kuidas saada üksteisest aru, kui maailm liigub edasi peadpööritaval kiirusel? Kuidas grämps saab aru lapselapse soovist sheerida kama läbi teleri ja kuidas taadud saavad aru, et sotsiaalne ja globaalne küla on uus paratamatus?

        Igal tasandil, või tasandite kombinatsioonil on omad argumendid, mida nad näevad ja tajuvad. Ajal, mil igaüks proovib oma lugu ACTA puhul kaitsta unustatakse, et pimesi võidakse jätta tähelepanuta, et on olemas ka teistsuguseid nägemusi selle küsimuse lahendamisel.
        ACTA on nagu sibul, mis on tõstetud äkitselt eestlase lauale ning nüüd kohustus see ära süüa. Küsimus on selles, kas proovida haugata sibulat tervena alla või süüa see ära kihthaaval. Valik tuleb meil teha aga lähiajal ja üheskoos.

        edit - trüki-, kirja- ja ortograafiavigasid sai parandatud.

        19 jaanuar, 2012

        Mitu inimest suri vanadusse Eestis ehk suremise põhjused 2000-2010

        Lugedes ajakirjandusest järjekordseid uudiseid traagiliselt lõppenud liiklus- ja tuleõnnetustest tekkis huvi teada saada - kui suure osa moodustavad tegelikult sellised "välditavad surmad". Analüüsisin natuke aastate 2000-2010 suremuste põhjuste statistikat ning tulemused alljärgnevad. Välditavaks surmaks loen ma surmajuhtumit, mis on põhjustatud tahtlikult või tahtmatult inimese enda või kellegi teise inimese poolt.
        Kokku suri sellel perioodil Statistikaameti andmetel 192647 inimest.

        Pilt on nukker. Vaata pilti suurelt.

        Eesti suremuste statistika infograafik 2000-2010
        Creative Commons License
        Eesti suremuste statistika infograafik 2000-2010 by Mihkel Mikkelsaar is licensed under a Creative Commons Attribution-NonCommercial-ShareAlike 3.0 Unported License.

        Kümne aastaga õnnetuste, mürgituste ja traumade tõttu surnute arv on paari tuhande inimese võrra suurem kui Rakvere linna rahvaarv. Rääkimata sellest, et südame ning muude vereelundite haiguste tõttu suri Eestis nendel aastatel ära rohkem inimesi kui elab tänasel päeval Tartu linnas. Need on faktid, mille vastu ei saa.

        Selle asemel, et kembelda müstiliste vanaisapensionite teemadel (IRL) või viia Eesti viie rikka riigi hulka(RE) või ehitada Lasnamäele õigeusu kirikuid (KESK) või sõlmida homoabielusid (SDE) või maksta kodanikupalka elamise eest (ROH) võiks mõelda, kuidas me kõik jääksime ellu, et neid hüvesid kasutada

        Jah, tean et ebavõrdsed ja kaugeltotsitud näited aga kallid erakonnad - äkki tegeleks millegi olulisega?

        Kui te ei saa suurendada sündimust niipalju kui loodate siis äkki tegeleks iibe tagumise otsa - suremusega? Kas see on normaalne, et kümne aastaga külmus modernses Eestis surnuks umbes tuhat inimest ehk siis ühe Mõisaküla linna täis inimesi?

        Ja vastus pealkirjas esitatud küsimusele: Eestis suri aastatel 2000-2010 vanadussurma 4406 inimest.

        05 jaanuar, 2012

        Asukohaturundus, tehtud õigesti

        Käisin mõni aeg tagasi ühes Põlvamaa väikepoes. Mäletate veel neid? Selline väikese mõõtmetega, kus ümber keerama riiulite vahel ei mahu ja müüja teab lisaks kõikide sisenejate nimedele ka nende haigus- ning armulugusid.

        Lihtsalt tähelepanuväärne on, kuidas eksponeeritakse kodukohta ja soovitatakse kohalikke toiduained (toetate ju ostuga kohalikku tööstust). Kõigil kohalikel toodetel olid juures sildid "Parim Põlvamaalt!"- nagu näha ka minu halvakvaliteedilisel fotosüüdistusel.

        Lisaks oli poes müügil ka Põlvamaa limonaad. Päris äge, äkki on mujal maakondades ka sellised kampaaniad ja ma lihtsalt pole tähele pannud?

        Igal juhul on 5+ idee kohaliku kogukonna toetuseks-turunduseks.

        Tehke järgi või makske kinni.

        JLNEJMTT