28 aprill, 2013

Meediamanipulatsioon

Öeldakse, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Raske on sellega mitte nõustuda. Pilt võib ükskõik millisele tekstile lisada juurde värvingut, usutavust. Sageli, valides kodulehele või artiklile sobivat pilti öeldakse: ah pane mingi tööhoos naisterahva või naeratava lapse pilt. Tihti vaadatakse pilti kui "nice to have" või "silmal oleks ilusam vaadata" või et - no midagi peab ju olema.

Need, kes on piltide psühholoogiaga paremini kursis vaatavad väga täpselt, et pilt toetaks sõnumit.

Toon ära Postimehes ilmunud kahte artiklit illustreerivad pildid.

Oma lapsi kaitsev ema

 Uudis ise - Tsarnajevite vanemad: pojad võidi süüdi lavastada. Pilt, mis räägib emast, kes on valmis võitlema oma poegade süütuse eest. Pilt, mis ütleb - mina kaitsen oma süütuid lapsi.

Kuri islami vanamutt, kes võib sooritada kurja

Uudis ise - CNN: Vene võimud kuulasid pealt Tsarnajevite ema arutelu džihaadi üle. Pilt mis räägib araabia päritolu islamiusulisest naisest, kes võib sooritada kurja. Pilt mis ütleb - mina tahan halba!




Pildid tunduvad olevat tehtud samal ajal, kuid erineval ajahetkel. Pilt toetab sõnumit ja loob kuvandit.

15 aprill, 2013

Kiri vanaisale – kõne isamaale Eesti Korporatsioonide Liidu aastapäeva kommersil

Kallis vanaisa!

Polegi sulle kaua aega mõelnud. Nüüd kevadisel, tärkamise ajal, arvasin heaks seda teha. Kuidas sul ka läheb seal, teises ilmas? Kindlasti läheb ladusalt ja mõnusalt.

Tean, sa pigem tahad uurida minu käekäigu järele, et viia ennast uudistega kurssi. Katsun siis teha lühidalt ja ladusalt, et oleks sul kergem ka kuulata.

Ei teagi kust alustada, seega oleks mõistlik alustada päevauudistest. Mäletad, Tõnisson andis sinu ajal välja ajalehte Postimees? Tead, see ilmub meil praegu ka. Toob meieni olulisi uudiseid – et milline kuulsus tegi millist klouni ja kes näitas oma paljast tagumikku. Tõeliselt olulised uudised, on ju nii? Tegelikult on aegajalt seal ka selliseid uudiseid, mis on päriselt olulised, aga tead meil on see klikiajastu. Ära karda, ei see ei tähenda uue, vaikiva ajastu tulemist ja ajalehtede vaikimasundimist. Vastupidi – mida rohkem, rämedamalt ütled, seda vahvam sa oled. Ei ole kartust, et leht pandaks kinni või peaks rääkima ainult heakskiitval toonil elust. Vabalt võib kirjutada kõigest. Mujal maailmas see muidugi nii ei ole, alles see oli kui Iraagi pealinna ajalehetoimetusi rünnati, pekstes ja pussitades ajakirjanikke, kelle artiklid ei sobinud mõne lugeja vaatega. Sama lugu on ka vabalt mõtlevate ajakirjanikega Venemaal. Õnneks mitte meil.

Ahjaa, rünnakud ja peksmised. Mäletad, kui olin alles päris poisike, siis rääkisid mulle Vorkuta vangilaagritest, kus viibisid. Külmast, näljast, surmast. Raskest sunnitööst kaevandustest ja hilisemast tagasitulekust, peale roimar Stalini surma. Meil siin läksid ka ühed seiklejad just Vorkutasse ja Põhjanabale. Ära karda! See ei tähenda, et keegi oleks neid saatnud või sundinud. Vastupidi – meil on vabadus minna ja külastada neid kohti omal vabal tahtel, turistina. On vähe riike kus meie, eestlased, pole oodatud. Aga jah, vange on meil siin veel küll. Soojas, toidetud, elusad. Lugesin just hiljuti ühe Põhja-Korea vanglast põgenenud inimese mälestusi. Ma ei tea, kuipalju oli nendes tõtt ja kuipalju kirjanduslikku liialdust. Kui poolgi sellest oli tõsi ja sa ütled – ka meie Gulagi laagris oli samamoodi, siis mu süda tahaks rinnust välja hüpata – miks sa kunagi ei rääkinud sellest, vaid tundsid kaasa minu pisikestele muredele.

Tegelikult, ma ei taha nii kurbadest asjadest sinule rääkida. On rõõmsamaid uudiseid ka. Eile ilmust just uus KAPO aastaraamat ja ka hiljutine Pealtnägija saade kirjeldas, et märgistamata hauas olnud kümme terroriohvri säilmed on väärikalt ümber maetud ja mälestust nendega tehtust ei tohi unustada. Sinule ma ei soovitaks lugeda kuidas need inimesed surma said. Kirjeldust sellest ei ole vana inimese südamele hea lugemine. Tähtis on, et kuigi nende inimeste elutee ei lõppenud inimväärikalt, on nende säilmed nüüd heades kätes. Huvitav, kui sina metsas punkris redutasid, kas sa ka mõtlesid – mis saab siis, kui mind kätte saadakse. Vanaisa, sellised sõbrad nagu sul olid, kes hoiavad elus vabadustuld vaenlase kohalolekul, on olulised. Meil siin leidub praegu ka eksperte, kes teatavad – „mis Eesti kaitsevõime, me ei suuda vastu pidada paari päevagi, rääkimata NATO vägede äraootamiseks kuluvast ajast.“ Või siis teatavad „piisab vaid roodust, et võtta Eesti üle.“ Ilmselt vanaisa, sa mäletad, et sinu noorusajal ei olnud riigi ülevõtmiseks vaja isegi mitte roodu, piisas vaid nõrgast juhist ja valest otsusest.

Aga nagu elu on näidanud ka mulle, noorele inimesele siis selleks, et riiki vallutada piisab vähestest sõduritest. Selleks, et riik lõplikult endale allutada on vaja märksa suuremaid jõudusid, kes on pidevalt kohapeal. Surumas alla mässajaid. Meie riigi kogemused Iraagis, Afganistanis näitavad, kui raske on hoida riiki, võrreldes selle eduka rünnakuga. Kaua peab vallutaja vaeva nägema meie anastamisega sõltub meist, meie mõttelaadist, kaitsetahtest ja soovidest. Ma siiralt loodan, et vajadusel põleb ka minu ja minu sõprade hinges samasugune vabadustuli nagu oli sinul ja sinu sõpradel.

Nagu tead, sugulastega on alati üks mure. Oli sinul omal ajal – kui tuli kommunist, siis läksid osad ära Läände nii parema elu peale aga kindlasti ka edendama ja säilitama eestluse mõttelaadi. Nii mõnigi hakkas aga punaseks. No tegelikult on elu siin samamoodi edasi läinud, kes läheb läände ja kes hakkab lillaks, kollaseks, punaseks, siniseks või roheliseks. Ma ei mõista neid hukka, sest nad on mu sugulased; sest tegelikult selgub iga inimese väärtus tema panusest ühiskonda, Eestisse just rasketel hetkedel.

Muuseas, kõrvutasin siin 27. Märtsil meie pilte, siis kui olime ühevanused. Kõrvutasin, vaatasin ja mõtlesin, et mis küll on sellele pildil valesti. Sina tundusid selles vanuses nii küps, karastunud, elukogenud. Ka minul on nüüdseks elukogemusi omajagu, kuid ma pole veel päris kindel oma sammudes ja tegudes. Võrreldes sinu läbitud katsumustega, peaks olema minul hoopis lihtsam edasi minna. Hoolimata kõigest, olen tänu sinu tegudele, vanaisa, olemas endiselt ka mina.

Hea vanaisa loodan, et meie käes on terve me Eesti.

Aitäh sulle ja kõike head sinu 95 sünniaastaks kallis vanaisa!
Alla kirjutanud,
Sinu Eesti Vabariik, Aastal 2013.

Kõne kandsin ette 13.04.2013 Eesti Korporatsioonide Liidu aastapäevakommersil Tartus Tudengimajas, mil kommerssi korraldas Fraternitas Tartuensis, mille liige ma olen.