27 aprill, 2014

Kõne isamaale - esitatud korporatsiooni Fraternitas Tartuensie 85. juubeliaastapäeva vennastusel

Head külalised! Kallid sõbrad ja velled, lähedalt ja kaugelt. Sveiki, sveiki draugi!

Ilmselt ei suuda ma kedagi šokeerida oma tänase kõne teemavalikuga. Tänavu täitus minu liitumisest  korporatsiooniga üle kümne aasta ja selle aja jooksul on kõnet isamaale olnud mul au pidada vähemalt 5. korral. Võib-olla ka rohkem, sest arvet ma pole pidanud. Julgen väita, et nende aastate jooksul ei ole me pidanud vaatama nii mureliku pilguga omariikluse, oma riigi ja oma rahvuse olemasolule kui tänasel päeval. Kahtlustan, et isegi iseseisvuse taastamise järgselt olid meie kaasvendade meeleolud ja mõtted pigem täis lootusrikkad ja optimistlikke, kuigi veidi ebakindlad mõtteid. Ajad on muutunud.
See oli parim ja samas see oli halvim aeg elamiseks; See oli tarkuse aeg ja see oli rumaluse aeg. See oli lootuse ajastu ja samal ajal oli see julmuse ajastu. See oli valguse ja pimeduse aastaeg. See oli lootuse kevad ja meeleheite talv. Meil oli kõik ja meil ei olnud midagi: Me liikusime Taeva poole ja samal ajal me liikusime kõik vastasuunas.
Need sõnad kirjutas Charles Dickens 1859.a oma raamatus, mis rääkis Prantsuse revolutsiooni eelsest ajast, olust ning meeleoludest.

Viimase aasta jooksul oleme lähetanud kosmosesse esimese Eesti sateliidi Estcube. Me oleme peatpööritava kiirusega lähenenud Euroopa elustandartile, me oleme elanud usus - meie olemegi rahu aja lapsed. Sõda on midagi, mis toimub Afganistanis, Iraagis, Kesk-Aafrikas. Meile tuli üllatusena, et sõja oht kasvab iga päevaga  meie enda vahetus naabruses. Riigis, mille pealinn on meile märksa lähemal, kui on seda Euroopa Liidu pealinn Brüssel.

Paratamatult mõtlen oma tuttava hiljutistele sõnadele - "Ah nii siis tundsidki end meie vanaisad, kui ajalehed tõid nendeni teateid Saksamaast, kes oli liitnud Austria, vägistanud Tšehhoslovakkia ja tunginud sisse Poolasse." Umbes 20 aastat tagasi, kui olin väike poiss, ütles mu vanaisa - "Ma ei unusta iialgi seda päeva, mil kõik ilmunud lehed kandsid esilehel pealkirja "Saksamaa tungis kallale Poolale." Ma teadsin, et nüüd on asjad väga halvasti, kuid ma ei saanud midagi teha."

Naiivselt olen uurinud 2. Maailmasõja sündmusi, ikka ja jälle on tõusnud mõtetesse küsimus - kuidas inimesed ei reageerinud, kuidas nad ei saanud aru, et kehtiv maailmakord on noateral. Peale viimase kuu sündmuseid mõistan ma ajalugu paremini - väikese inimesena, väikese riigina ei ole võimalik reageerida. Need kellel oleks jõudu reageerida, on liiga seotud, hirmul või omakasu peal väljas. Sa näed, et see on ka kõik, mis teha saad. Ka mina julgen väita, et ma ei unusta iialgi neid momente, kuidas reaalajas oli võimalik veebiülekandes näha, kuidas Kiievis valiti ja tapeti snaiperite poolt inimesi tänavatel. Nägin, kuidas Krimmi sõjaväeosad nopiti ükshaaval vale, demagoogia ja võltsimiste sildi all, nii nagu hunt valib lambakarjast endale murdmiseks lambaid. Valib, eraldab, hirmutab, murrab.

Nagu ütles Dickens: Me elame rumaluse ajal, julmuse ajastul, pimeduse aastaajal ja meeleheite talvel.

Tänasel päeval 29.03.1953 a. aastal toimus Puutlipalu lahing Lõuna Eestis, kus 8 metsavenda hukkusid lahingus, võideldes palju rohkemaarvuluse okupatsioonijõuga. Mehed ja naise, kes uskusid vabasse Eestisse. Inimesed, kes olid eraldatud, hirmul, kuid kelle võitlusvaimu ei suudetud murda. Inimesed, kes jäid kuni oma viimase hetkeni truuks Eesti omariikluse ideaalile.

On möödunud kümme aastat ajast, mil me liitusime sõjaliselt maailma mõjukaima riikide liidu NATOga. Ühendus, tänu millele on turvatud meie õhuruum. Nagu ka viimased päevad näitavad, siis õhuturbesse on valmis panustama NATO liitlasriigid nii palju, et oleme lähenemas Baltikumi õhuruumi mahtavuse maksimumini.

Nii nagu näitab Eesti ajalugu, nii tõestavad ka hiljutised sündmused Krimmis - kui sa ise ei kaitse oma riiklust, oma sõltumatust ja enda moodi maailmanägemist, siis ei tee seda ka keegi teine. Sul võib olla ükskõik milline õigus, ükskõik milline piirileping, rahvusvaheline garant või tagatis, mitte miski ega keegi, ma korda mitte keegi ei tule sinu eest seda õigust nõudma. Keegi ei tule sind kaitsema, kui sa otsustad ennast ise mitte kaitsta. Me elame ebaõiglases ja ebavõrdses maailmas. Maailmas, kus tugevama õigus on on sageli õigustuseks ja väikeste ning nõrkade huvid tallatakse jalge alla. Mida varem me selle karmi ja ebaõiglase reaalsusega lepime, seda tõenäolisemalt suudame kaitsta ennast nii väliste, kui ka sisemiste ohtude eest. Paljud meie seast on elanud sotsialistlikus, võrdsuseutoopias ja seetõttu on meil erinevalt Lääne-Euroopa taustaga inimestest arusaam, et puhas sotsialism, lõputu võrdsuseihalus on utoopia. Võrdselt on võimalik olla ainult surnud.

Ma ei tea kui tõsiselt mõtles oma sõnu vilistlane Feldman, kui ta mõned aastad tagasi tegi oma sõnavõtu teemal - mehed, kui sõda peaks tulema, siis ma loodan, et te lähete in corpore sõtta ja ma olen tagalas, mõtetes teiega.

Ma usun, pigem ma loodan, et meie ja ka meie järeltulijad ei pea kordama oma esiisade kangelaslikke samme võideldes vankumatus lootuses omariikluse säilimise üle kaugel Doni steppides, Neeveli soos või Tserkassis, Ukrainas.

Slava UkrainiLai Dievs Latvija, elagu meie isamaa, Eesti Vabariik in aeternum.

Esitasin umbes sarnases sõnastuses isamaalise kõne korporatsiooni Fraternitas Tartuensis 85. juubelipeo kommersil.

Kommentaare ei ole: